Näitleja Helend Peep ei anna aastatele alla

«Enne, kui meenutada näitlejatööd, tahan rääkida sellest, kes ma olen ja kust ma tulen,» lausub Helend Peep meie vestluse algul oma Tartu kodus.

Tema suguvõsal on pikk ja auväärne ajalugu. Peepude eelkäijad olid Rootsi ajal Iisaku alade ülikud, metallivalajad ja põllumehed. Helend Peebu esiisad olid need kanged ja osavad mehed, kes valasid Iisaku kirikule kella ja ehitasid kabeli.

Helend Peep on sündinud Iisakus Vaikla külas. Lapsepõlvest rääkides vana mees tõsineb. Kui ta oli nelja-aastane, röövis kuri saatus temalt isa. Isa surmaga algasid perele tõeliselt rasked ajad. Helendist pidi varakult saama täismees, et aidata ema olukorda veidigi leevendada. «Elasime alatises puuduses,» meenutab ta.

Esimesed sammud teatrilaval

Kui jõuame oma jutujärjega teatrini, muutub vanameister Helend Peep taas rõõmsamaks ja lõbusamaks. Teater on talle südamelähedane ega jäta teda kunagi külmaks. «Näitemänguga peibutati mind varakult, juba algkooliajal.»

Helend Peebu algkooliaegne koolmeister armastas näitemängusid lavale tuua ja neis oma õpilasi rakendada. Hiljem puutus Helend Peep näitlemisega kokku Jõhvis gümnaasiumis ja sõjaväes aega teenides.

Kui ta ajateenistusest koju naasis, liitus ta Iisaku teatritrupiga, mida juhtis pastor Kuljus. Kuljus armastas lavastada klassikat ja vastavalt võimalustele kaasata nimiosadesse elukutselisi näitlejaid. Nii oli noorukesel Helend Peebul võimalus mängida operetis «Dolly» külg külje kõrval koos Estonia primadonna Milvi Laidiga.

«Temaga mängisin päris kõvasti kaasa. Isegi niisugune stseen oli, et võtsin ta põlve peale ja patsutasin vastu tagumikku,» muheleb mees. Võimalust sellise näitlejaga koos mängida nimetab Helen Peep endale suureks auks.

Proovis ka lavastajatööd

Pastor Kuljuse teatrilembus muutis paljusid ärevaks. Kardeti, et jumalasulasest on saanud teatrimees. Paljude kaebekirjade tõttu sunniti pastor 1936. aastal näiteringist kõrvale astuma. Lavastajatöö võttis üle Helend Peep, kelle südames oli loitma löönud puhas ja siiras armastus näitemängu vastu.

Helend Peebu pühendumine oli koguni nii suur, et ta soostus lavastajatööd tasuta tegema. Hinge aitas tal sees hoida kooliõpetajast abikaasa Ellinori palk.

«Lõpuks anti siiski mulle vallavalitsusse kantseleiametniku ja maksunõudja ametikoht,» räägib Helend Peep. See võimaldas veidigi lahedamat äraelamist.

Niisugune töö polnud õige mehele, kelle soontes voolab teatriveri ja kelle süda lööb laulutaktis. Kui Vanemuise teater saabus Iisakusse külalisetendusi andma, läks Helend Peep kaema, millal Taaralinna teatris uusi liikmeid vastu võetakse. Noormeest kutsuti lahkesti Tartusse katsetele.

Teel elukutseliseks näitlejaks

1938. aasta augustis sõitis Helend Peep Tartusse katsetele, kaasas ühe India laulu noodid, mida ta oli palju kordi Iisaku peoõhtutel esitanud. «Tubin ja vana Simm olid dirigendid. Tubin võttis noodi ja mina laulsin,» kirjeldab Helend Peep tollaseid katseid Vanemuises.

Veel 66 aastat hiljem, 95-aastasena mäletab Helend Peep peast seda armsat lauluviisi ja sõnu: «Kes loetleks pärli hulgas merelaineid ja teemante, mis varjul kaljukoopas? See imemaa on India »

Helend Peebu esinemine katsetel avaldas komisjonile suurt muljet, pärast orkestri lõppmängu juhatati ta direktori kabinetti, kus teda ootas laual tööleping. Palgaks määrati 35 krooni kuus, mis oli tollases vääringus arvestatav summa.

1938. ja 1939. teatrihooajal kasutas Vanemuine Helend Peepu peamiselt muusikalistes numbrites. Hooaja lõpuks oli noor ja andekas tenor suutnud endale teha juba niisuguse nime, et talle tekkis teisigi kosilasi.

Keerulised ajad Saaremaal

1939. ja 1940. aasta teatrihooaeg algas Helend Peebul Kuressaare teatris.

«Oma teatriarengu seisukohalt ei teinud ma võib-olla õigesti, aga Tartus oli palk liiga väike,» selgitab mees peamist põhjust, mis viis teda Tartust Saaremaale. Kuressaares maksti poole suuremat tasu: 65 krooni ning sealne elu oli Tartuga võrreldes ka odavam.

Kuressaare teatris tuli Helend Peebul töötada näitleja, lavastaja ja dekoraatorina. Seal avanes tal ka võimalus võtta laval mõõtu Paul Pinnaga. Paul Pinna oli tol ajal tähtnäitleja ja Eesti teatri vaieldamatu esinumber.

Nimelt oli Paul Pinna saabunud Saaremaale puhkama. Kuuldused staari kohalolekust liikusid kulutulena ja ulatusid Kuressaare tollase teatrijuhi Riivo Kuljuse kõrvu. Tema kutsuski Paul Pinna teatrisse üht külalisrolli mängima. Too võttis kutse vastu ja mängis etenduses «Fanny» koos Helend Peebuga.

«Paul Pinna oli huvitav mees ja temaga mängimine andis mulle palju enesekindlust,» tunnustab Helend Peep seda kokkupuudet.

Ka Teise maailmasõja algul viibis Helend Peep Saaremaal. Ta värvati Punaarmeesse ja määrati saare kaitsepositsioonidele.

Saaremaal langes Helend Peep sakslaste kätte sõjavangi ja saadeti Viljandi sõjalaagrisse. Enne, kui talle armu anti, tuli tal sõjavangina käia abis talutöödel. Sõjavangistus ei olnud sugugi ainus sõjaaegne katsumus. Hiljem, Tallinna Töölisteatri näitlejana, elas Helend Peep üle ka Tallinna pommitamise 9. märtsil 1944. aastal.

«Mängisime tol õhtul «Rätsep Õhku». Kui õhuhäire algas, evakueerus publik saalist varjenditesse. Meie, näitlejad, läksime alla keldrisse, moodustasime suure ringi ja hoidsime üksteisel kätest kinni. Mõtlesime, et kui tuleb pomm, siis sureme koos,» jutustab teatrimees tollest õhtust.

Tagasi Tartusse

Pommi õnneks ei tulnud ja pommitamise vaheajal õnnestus näitlejatel pageda, aga hommikul naastes oli teatrihoonest järel vaid tuhahunnik.

Pealinna teatritöö kõrvalt avanes Helend Peebul võimalus käia raadios laulmas. Ta esitas koos Alice Mäega otse eetrisse operetikatkendeid. Ühte niisugust esinemist sattus kuulama Tartu Vanemuise teatrijuht Kaarel Ird, kes parasjagu otsis oma teatrisse tenorit.

Ja siis ühel päeval kutsuti Helend Peep telefonile. «Kas sa ei tahaks tulla üle Vanemuise teatrisse?» meenutab vanameister Kaarel Irdi otsekohest küsimust. Helend Peebule meeldis see väga ja ta oli kohe nõus.

Juba 1946. aasta oktoobrist oli Helend Peep taas vanemuislane. Tartu publiku ette astus ta uuesti helilooja Gustav Ernesaksa ooperis «Pühajärv» kupja osatäitmisega.

Siiski tuli lauljal end veel Tartu ja Tallinna vahel jagada.

Helend Peebu esimene abielu kooliõpetajast Elli-noriga oli vahepeal karidele jooksnud. Sõjakeeris viis ta pealinnas kokku neiuga, kelle nimi oli Linda. Teineteist leidnud noored elasid Tallinnas juba koos. Lõpuks saadeti Tartust pealinna koguni veoauto, et noorpaar sealt 1946. aasta detsembris lõplikult ära kolida.

Vanemuise ja Helend Peebu vahel kujunes eriline side. Sellele teatrile kuulub mehe südamesopis eriline koht. «Vanemuises kujunesin tõeliseks näitlejaks,» kinnitab vanameister. Oma viimase etteaste Vanemuise laval tegi näitleja 90-aastaselt.

Helend Peep veedab vanaduspõlve

Helend Peebul on käsil kolmas abielu. Kui ta oli 70-aastane, suri tema teine abikaasa Linda. Viis aastat pidas vanameister lesepõlve ja abiellus seejärel endast kaheksateist aastat noorema Luulega. Tänaseks on õnnelikult koos oldud kakskümmend aastat.

29. juulil tähistas Helend Peep oma 95. sünnipäeva. Pärast juubelit avastati tema õlast kasvaja. Mees, kes on pidanud oma elus käima läbi tulest ja veest, otsustas vapralt haigusele vastu astuda. Perekonna toetusel käis ta operatsioonil ning kosub nüüd sellest.

«Soovin kõigile omavahelist head läbisaamist, vähem arusaamatusi ja rõõmsat meelt!» ütleb ta lõpuks.

ELULUGU

Helend Peep on sündinud 29. juulil 1910. aastal.
Töötanud teatris Vanemuine (1938—1939), Kuressaare teatris (1939—1942), Tallinna Töölisteatris (1942—1944), Noorsooteatris (1944—1946), Vanemuises (1946—2001).
1998. aastal Ugalas lavale tulnud Boris Kõrveri operetis «Ainult unistus» mäletavad viljandimaalasedki laval külalisena veel vanameistrit Helend Peepu, kes esitas seal kuulsa «Kerjuse laulu».
Mänginud 16 filmis (Tallinn- ja Mosfilm).
Hobid on šaržide joonistamine ja koduloo uurimine.
2001. aastal avaldas biograafia «Nende helinate saatel».