Kodulinn muutus mõne hetkega ahervaremeks

Need olid Saksa mundris eesti mehed, kes Tartu poolt rindelt koju Pärnusse sõitsid. Ka Ervin tuli samalt rindelt, aga tema kodu oli Mõisakülas. Kaasa oli ta võtnud oma võitluskaaslase, kompanii velskri, kelle nimi on tal praeguseks juba ununenud.

Kahekesi kõmpisid mehed linna poole. Hakkas paistma tollase Mõisaküla raudteevabriku pikk korsten. Ervin näitas velskrile, et näe, kodulinn paistab.

Hetke pärast avanes neile pilt, kuidas sama torn suure paugu saatel kokku varises. See oli esimene märk, et kodulinnaga pole kõik korras.

Linna jõudnud, läksid mehed Ervini isakoju, kus neid lahkelt vastu võeti. Et aeg oli juba hiline ja pikk teekond seljataga, otsustasid Ervin ja ta kaaslane lakas uinaku teha. Nad olid saanud natuke puhata, kui hoovi pealt hakkas hääli kostma. See lõi Ervini kohe virgeks.

Tahavad sakslased linnast välja lüüa

Oli kosta, kuidas üks mees küsis Ervini emalt, kas ta poeg on kodus. Ervin tundis kõnelejas ära ammuse tuttava Elmar Sumeri. Enne uude majja kolimist olid Ilveste ja Sumerite pere ühes majas elanud. Ervin puges põhust välja ja läks külalisele vastu.

Elmar Sumeril oli tõsine mure. «Rahvas räägib, et sakslased kavatsevad Mõisaküla maha põletada. Me kogume mehi, et sakslased linnast välja lüüa,» rääkis ta.

«Palju teil poisse on?» küsis Ilves.

«No mõni on.»

«Kas teil relvi on?»

«On ikka mõni.»

«Kus sa niimoodi lähed ja võitled, kui teised on hambuni relvis,» sõnas Ilves seepeale ärritunult. «Ainult surma otsima saad sa sinna minna!»

See vastus mõjus ning eestlaste vastupanust ei tulnud tol õhtul midagi välja.

Pani Saksa mundri selga

Ervin Ilves pani oma Saksa sõjaväe mundri uuesti selga ja läks raudteejaama olukorda kaema.

Jaama nurga tagant astus talle vastu üks arstitunnustega Saksa ohvitser. Ilves küsis mehelt, kas vastab tõele, et sakslased tahavad Mõisaküla maha põletada. Sakslane vastas, et lõhutakse ainult sõjaliselt tähtsad, peamiselt raudteega seonduvad objektid.

Raudteejaamas tiiru tehes võis Ervin oma silmaga veenduda, et sõdurid panid raudtee pöörangute juurde trotüüli. Ta nägi ka seda, kuidas osa laskemoonaga täidetud vaguneid viidi Valga raudteele, kus need siis õhku lasti.

Peagi selgus, et sakslase lubadus ei vastanud tõele. Raudteejaamas pandi plahvatama laskemoona täis rong. Tuli levis peagi kogu Mõisakülas. Et tuul oli lõunast, jäi Läti-poolne osa linnast, sealhulgas ka Ilveste maja õnneks puutumata.

Kuigi isamaja jäi alles, otsustas Ervin Ilves juba selsamal õhtul Mõisakülast lahkuda. Ta põgenes Kilingi-Nõmme poole. Nimelt kartis ta Saksa sõjaväe ohvitserina Vene vägede kätte langemist. Kilingi-Nõmmel õnnestus tal küll Saksa munder talupojarõivaste vastu vahetada, kuid hirm jäi.

Paar kuud hiljem kutsutigi Ervin Ilves ülekuulamisele, millele järgnes 13 aastat vangipõlve Siberi laagrites. Pärast kodumaale naasmist elas ta esialgu Tallinnas.

Mõisakülla kolis Ervin Ilves uuesti 1961. aastal ja sellest peale on ta elanud oma isamajas, kust ta 60 aastat tagasi süngel õhtul peavarju otsis.

Ohvitser

Ervin Ilves on sündinud 1913. aastal Mõisakülas sepa pojana. Saksa okupatsiooni ajal sai ta leitnandi auastme ja töötas Tallinnas Omakaitse rühmaülemana. Tema rühm saadeti Auvere ja Ulila lähedal rindele, kuid otseses sõjategevuses ei osalenud.

Allikas: «Sakala»