Õisu vesiveski üks omanikke Aavo Pärnsalu ütleb, et tõsist väljakutset oli ta oma elus otsinud juba mitu aastat enne seda, kui Õisu paisjärve kaldal oleva vana hoone üles leidis.
Maakivi-iludus Õisus hakkab taas elektrit tootma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aavo Pärnsalu on erialalt elektritööde projekteerija ning huvi selle vastu, kuidas elektrit vee jõul toota ja kuidas seda vanasti tehti, on muude huvide kõrval teda ammust aega kummitanud.
Õisu vesiveski ostmine kaks aastat tagasi oli paljude kõrvalseisjate arvates meeletu julgustükk. Aavo Pärnsalu ei teinud neist ohkamistest aga enamasti välja. Suure kella külge (loe: ajalehte) ei olnud ta tollal nõus oma plaane panema. Ütles, et las läheb pisut aega mööda, ju siis paistab.
Nüüd on tohutul maakivihoonel punane kivikatus peal, akna ja ukseaukude küljed ja sillutised lapitud, ümbrus planeeritud ja korrastustööd käsil, veskitamm parandatud ning maja alt välja ulatuv kanal puhastatud.
Ehitusmälestis tammil
Turbiini endine ülekandemehhanism kõigi oma põnevate ratastega on päevavalguse kätte sillale jäetud ja Aavo Pärnsalu sõnul sinna see jääbki. "See on saja aasta vanune tehnikamälestis, mida me uuesti kasutusse ei võta, aga mida on inimestel ehk huvitav vaadata," ütleb ta.
Õisu vesiveski on muinsuskaitse all ning omanik ei pea muinsuskaitsjatelt saadud nõu ja abi sugugi vähe tähtsaks. Veski taastamise abiliste ring on üldse suur. Nende hulgas nimetab Pärnsalu ära Viljandi Maavalitsuse, Viljandimaa Keskkonnateenistuse, Halliste valla, Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja paljud oma sõbrad. Pangalaen on muidugi ka kukil — ilma selleta ei saa.
Veskit korrastades on Aavo Pärnsalu imetlus ja austus ajaloomälestise ning vanade meistrite oskuste vastu aina kasvanud. Ka tema vanaisa oli ehitusmees, kes oma elu jooksul kolm maja püsti pani.
"Midagi on mul tast vist geenidesse jäänud," muigab Pärnsalu. "Kuidas vanasti aga niisuguse maakiviseintega tohutu hoone ehitamisega hakkama saadi, on tänapäeval raske mõista. Kui praegu anda näiteks täpselt samasugune ülesanne mõnele ehitusfirmale... Kui ta selle ehk valmis ehitakski, jääks küsimuseks, kas hoone samamoodi ka sada aastat vastu peaks."
Enamik Õisu mõisa praegu näha olevatest majandushoonetest on ehitatud XIX sajandi teisel poolel, nii ka kõnealune veski.
Teada on, et algul oli hoones viinavabrik, 1900. aastal ehitati maja ümber veskiks ja nii tekkis hoone jõepoolsesse külge juurdeehitis, millest sai turbiiniruum. Õisu tammilt alla langev vesi pani tollal tööle koguni kaks turbiini.
Tegelikult on hoone igast küljest liigendatud, väljendades kirevaid aegu mõisaajast kuni sovhoosikorra ja uue iseseisvusajani välja. Seal on jahvatatud jahu, tehtud juustu ja toodetud elektrit. Veskis on olnud ka korterid. Praegugi elab majas ühe viimase veskimehe abikaasa proua Lehte.
Elekter tuleb taas
Elektrit hakatakse Õisus jälle tootma. Aavo Pärnsalu ütleb, et kui kõik hästi läheb, siis hakkab tema kompanjoni Urmas Roosmaa projekteeritud turbiin tööle võib-olla juba kahe kuu pärast. Sellest tuleb eksklusiivne masinavärk, milletaolist Eestis pole veel katsetatud, lubab Pärnsalu.
Soojusenergeetik Urmas Roosmaa on üldse esimene Viljandimaa mees, kes Eesti Energiale rohelist energiat müüb. Ta alustas sel suvel Halliste valla Sillaotsa talus. Nüüd paneb ta oma tarkuse proovile Õisus, asetades kogu turbiini vee alla nii, et ainult kaablid välja ulatuvad.
Elektrienergia tootmine on Õisu veski esimene ülesanne, aga et hoone on ülisuur, siis tuleb sellele ka muid ülesandeid leida. Ühe võimaliku variandina pakub Pärnsalu Õisu veskist tervisliku puhkepaiga väljakujundamist. Seda plaani toetavad läheduses olev looduslik ürgorg, paisjärve korrastatud ümbrus ja park ning teiselt kaldalt paistev naabrimehe Urmas Tuuleveski restaureeritud sepikoda.
Kuidas kõik läheb, näitab muidugi aeg.