/nginx/o/2010/01/18/298741t1h2a25.jpg)
Haanja valla Kokemäe külas Vihtla järve ääres Kusma talus sirgunud ja Koke algkoolis õppinud Enno Piir kasvas looduse keskel. Ka hilisem koolitee Võrru ja Väimelasse vaheldumisi tööga isatalus õpetas kodukoha loodusest lugu pidama.
Olav Renno: Enno Piir ja loodus
/nginx/o/2020/08/31/13312758t1hcd89.jpg)
18. jaanuar 2010, 18:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaheldust ja võrdlust pakkusid talupraktika Soomes ja Jäneda kool, kus ta 1932. aastal omandas keskharidusega põllumehe diplomi. Palgaametisse asus ta aga Haanjas enda asutatud raamatukogu hoidjana ja edendas selle kõrval kultuurieluga seotud ettevõtmisi, olles näiteks Haanja turistidekodu asutamise eestvedaja.
Kolmel punapöörde-eelsel aastal oli Enno Piir Võru-, Valga- ja Petserimaal põllutöökoja noorteinstruktor, mis paralleelselt ajalehe «Võru Elu» põllundustoimetaja tööga andis silmaga nähtavaid tulemusi lõunamaakondade kodukaunistamises.
Muide, esimese leheloo avaldas ta 14-aastasena, aga järgmised 80 eluaastat viisid selle arvu üle tuhande. Sõja eel ilmunud neljast raamatust kolm olid täis Haanjamaa looduse kiitust. Nii kujundas see töö Enno Piirist veendunud isamaalase, kelleks ta jäi kõige kiuste, olles väliselt tagasihoidlik, ent väga visa, tahtejõuline ja murdumatu. 1942. aastal oli ta üks Suure Munamäe jalamile Vabadussõja mälestusmärgi taastajaid, kirjastas oma neljanda Haanja-raamatu ja koostas kogumiku «Nuttev Võrumaa», mille käsikiri hävis paoaastatel.
Oma ristinime Edgar muutis haanjalane eestipäraseks Ennoks 1936. aastal. Ta oli Taara usku. Abielugi sõlmis ta selle tavade kohaselt ja kujundas isatallu hiie, kus lahkunud esivanemaid meenutasid tahvlikesed. Seda hiit hooldas ta ka vanuigi ja võitles aastaid selle tagasisaamise eest.
1945. aastal haihtus Enno Piir kodupaigast ja varjus Sakalamaale Tohvrile tellisetööliseks. Aastail 1952—1957 pidi ta sundtutvuma Intas Komimaa ja selle loodusega. Kolm aastat pärast vabanemist sai temast jälle viljandimaalane: ta töötas Kamara katsejaamas ja seejärel kuni 85. eluaastani Jämejala haiglas.
Viljandis kohtus Enno Piir mõttekaaslastega, kellega koos ta pani aluse muuseumi kodu-uurimisringi looduskaitse osakonnale ja Eesti looduskaitse seltsi asutajaliikmena Viljandi kodulooringile. 1992. aastal valiti ta seltsi auliikmeks.
Enno Piir koostas Viljandi puude ja põõsaste loendi, mis oli aluseks neist paljude kaitse alla võtmisel. Põhiliselt koos Hillar Kattaiga jäädvustas ta siinsete kultuuritegelaste mälestust, milleks telliti ja paigaldati 13 memoriaaltahvlit, 6 mälestuskivi ja 14 kalmutähist.
Enno Piiri mahukas arhiiv on tallel looduskaitse seltsis.
Enno Piiri elu on suurepärane näide, kuidas koduloodusest algab murdumatu isamaa-armastus.