Jasper (Karol Kuntsel) aitab pimekohtingutel käival Sillel (Hilje Murel) tutvumiskuulutuste abil sobivaid kandidaate leida. Foto: Jaanus Laagriküll

Kui ma kevadel kaaslasega üht selle esimestest etendustest vaatasin, sulasin täielikult. Leidsin, et «Börs ja Börsitar» on tänu tugevale loole, heale lavastajatööle ja eelkõige suurepärastele näitlejatele praegu üks Ugala paremaid lavastusi.

Eranditult kõik näitlejad nautisid selles mängimist ning et vaatajad tundusid tegelaste piinlikele ja rõõmsatele elujuhtumitele siiralt kaasa elavat, oli saalis valitsev atmosfäär eesti teatri kohta ootamatult soe. Näis, et näidend on suhteliselt realistlik ja lavastuse lõpp õnnelik.

Novembri algul lavastuse peategelase Sillega (Hilje Murel) peaaegu sama vana vallalise sõbrannaga lavastust uuesti üle vaadates jäi minu mulje küll püsima, kuid sõbranna küsis tõsimeeli, miks peab üks teatritükk nii kurb olema, eriti selle lõpp. Huvitav!

Veelgi põnevam on jälgida, mida arvavad «Börsist ja Börsitarist» kriitikud, eriti mehed. See on ju eelkõige üksiku 30-aastase naise Sille lugu ja alles seejärel tema romaan Jasperiga (Karol Kuntsel). Nende kõrval on muidugi palju mitmesuguseid tegelasi oma murede ja rõõmudega.

Mehed versus naised

Lavastuse põhiliin (üksik naine ja mees saavad kokku) on üsna tavapärane, meenutades Hollywoodi romantilisi komöödiaid või teleseriaali «Seks ja linn», ent lugu võtab ootamatuid pöördeid ja mõjub värskena. Naised, eriti samas situatsioonis olevad, mõistavad ja usuvad. Paneb imestama, kuidas on meessoost näitekirjanik osanud nii hästi peategelase nahka pugeda.

Andres Keil aga arvab, et «see on väga lihtne lugu ja sellisena paraku magedavõitu» («Eesti Päevaleht», 19. mai), ning Enn Siimer leiab, et «lugu pole nagu ollagi ja midagi uut ka ei avasta» («Sakala», 23. mai). Mõlemad mehed küll nendivad, et näitlejad mängivad ilusti ja nende silm särab. Ja mõlemad ennustavad lavastusele pikka iga.

Keili kui teada-tuntud NO-teatri ja sotsiaalkriitiliste eksperimentide austaja arvamus on ilmselt üks näide kriitikast, mis on publiku maitsest radikaalselt eemaldunud.

Ka mina hindan NO-teatrit kõrgelt. Samas leian, et ei tohiks halvustada hästi kirjutatud ning suurepäraselt lavastatud ja mängitud lihtsat lugu, mis erinevalt paljudest mõttetutest ja labastest komöödiatest pole tehtud raha pärast. Vähemalt minule on küll jäänud mulje, et Ott Aardamile on tema lavastus tähtis.

Valed ootused

Margit Tõnson nentis 17. mai «Eesti Ekspressis», et tema sõitis «Ugalasse noorte lavastajate töid vaatama laetuna ootusest, et ehk ollakse uljamad, rikkumata ja keskmisest julgemad ning tehakse midagi harjumuspärasest erinevat». Õnneks tunnistab ta, et tema ootused olid ehitatud valedele eeldustele.

Pole Tallinnaski seda uljust eriti märgata, välja arvatud juba mainitud NO- ja Von Krahli teater ning sekka mõni VAT Teatri lavastus. Seejuures on Ugalas aastate jooksul etendunud nii ühte kui teist ootamatut ja šokeerivat, näiteks Ingomar Vihmari lavastatud Mark Ravenhilli «Shopping & Fucking» või lähemast ajast Priit Võigemasti lavale toodud vendade Presnjakovide «Terrorism».

«Börs ja Börsitar» läheb vaatajale korda. Naistele küll rohkem kui meestele, ent ka mehed muigavad kindlasti tegelastele kaasa.

Häid lavastusi pole kunagi liiga palju. Või nagu ütleb kriitik Pille-Riin Purje: «Ugala uuslavastus tõestabki, et konarlikum ja otsivam oma on tunduvalt etem ja usaldusväärsem teatrinähtus kui well-made-võõras.» («Sirp», 18. mai)

LAVASTUS

• Ott Aardami kirjutatud ja lavastatud «Börs ja Börsitar» Ugala teatris.

• Kunstnik Jaanus Laagriküll. Osades Hilje Murel, Karol Kuntsel, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Tanel Ingi, Arvo Raimo ja teised.

• Esietendus 11. mail väikeses saalis.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2