Haigus, mis täiskasvanuid tabab harva, aga rängalt

«Asi hakkas pihta sellest, et aasta algul sain hambapõletiku. Perearst kahtlustas kõigepealt kolmiknärvipõletikku, aga kui hambaarsti juurde läksin, leidis tema, et häda on hambas,» jutustab Airi.

Kuigi hambapõletik andis pärast ravi järele, oli naise enesetunne ikka halb: teda kimbutasid liigesevalud, palavik ja iiveldus. Perearst tegi vereanalüüsid. Et kopsuklamüüdia näitajad olid normist pisut kõrgemad, määras ta antibiootikumikuuri.

Sellest hoolimata muutus Airi enesetunne üha halvemaks: ta ei saanud valude ja jõuetuse tõttu tihti isegi voodist üles. Süda jättis lööke vahele. Kardioloog tegi uuringud ja tuvastas, et süda on terve.

Edasi läks Airi reumatoloogi juurde. Too välistas liigesepõletiku, sest paistetust ei olnud ja liigeste liikuvus oli hea. Arst kahtlustas, et vaevuste taga võib olla mõni viirus.

Pahategija hoopis viirus

Järgmine käik, õigemini sõit, oli Tartusse infektsionisti vastuvõtule. Seal selgus, et kõigi hädade põhjus on mononukleoos, mille vastu ravi ei ole ja mis tuleb lihtsalt läbi põdeda.

Airi ei süüdista arste, sest tema eas tavaliselt enam mononukleoosi ei haigestuta. Ta on internetist asja põhjalikult uurinud ja teab, et enamasti põetakse see läbi noorena või lapseeas ning sageli nii kergelt, et see jääb sootuks märkamata.

«Mul ei olnud ka haigusele iseloomulikke sümptomeid kurguvalu ja lümfisõlmede suurenemist,» nendib Airi. Küll aga olid tal peaaegu kõik täiskasvanu mononukleoosi tundemärgid: nõrkus, iiveldus koos söögiisu kadumisega, liigesevalu ja südamehäired.

«Mida vanemana seda haigust põetakse, seda raskemalt see kulgeb,» teab Airi. Et haigustekitaja ründab inimese immuunsüsteemi, andis samuti immuunsüsteemi nõrgendav antibiootikumikuur viirusele veel võimu juurde.

Praegu Airi tervis tasapisi paraneb. Ta jõuab juba ise väljas liikuda ja loodab peatselt tööle naasta. Südamearsti soovitusel kasutab ta üldtugevdavaid vahendeid viirpuuekstrakti ja Q 10.

Tagantjärele mõeldes oli Airi sõnul kõige hullem see kuu, mil ta äärmiselt kehva enesetundega voodis lamas, teadmata, mis tal viga on või kunas ta terveks saab.

Airi, kes on järginud tervislikku elustiili ja pole seni peaaegu üldse haige olnud, usub, et ta ei jää tõve kätte kannatama kogu eluks, nagu üksikute täiskasvanueas nakatunutega juhtub, vaid saab sellest lõplikult üle.

Enamik inimesi põeb läbi

Mononukleoos on Epstein-Barri viiruse põhjustatav süljega leviv nakkushaigus, millele on iseloomulikud halb enesetunne, palavik, kurguvalu, kaela-, kukla- ja kaenlaaluste lümfisõlmede suurenemine, põrna suurenemine ning maksapõletik. Esineda võib ka vaid üks neist nähtudest. Lisaks võivad tekkida turse silmade ümber ning peenetäpiline lööve kehal.

Nagu öeldud, põetakse see haigus läbi juba lapseeas. Väikelastel kulgeb see enamasti sümptomiteta, kuid noortel ja täiskasvanutel kujuneb välja mononukleoosi haiguspilt.

Pärast nakatumist jääb Epstein-Barri viirus kogu eluks organismi, elades neelus ja spetsiifilistes immuunsüsteemi rakkudes. Arvatakse, et seda kannab koguni kuni 90 protsenti elanikkonnast.

Mononukleoos levib inimeselt inimesele peamiselt sülje kaudu. Nakatuda võib näiteks suudeldes, samuti teiste inimestega samast pudelist või tassist juues. Õhu kaudu piisknakkusena see tavaliselt ei levi.

Viiruse peiteaeg on kuu või kaks. Haigus diagnoositakse vereanalüüsi põhjal.

Harilikult on mononukleoos kahjutu haigus, millest paranetakse mõne nädala jooksul. Suurenenud lümfisõlmed muutuvad taas normaalseks umbes kolmandal haigusnädalal. Väsimus ja nõrkustunne võivad kesta veel mitu kuud.

Pärast mononukleoosi põdemist tuleks vähemalt kuu aega vältida füüsilist koormust ning vähemalt pool aastat ei tohi olla veredoonor.