Ugala liikumisjuht Oleg Titov jagab 2005. aasta kevadel «Nelja aastaaja» proovis näitleja Triinu Meristele juhiseid. Foto: Elmo Riig

Tegemist on Titovi esimese draamalavastusega Ugalas. Tema mullu esietendunud tantsulavastus «Libahunt» pälvis nii kriitikutelt kui publikult rohkesti kiidusõnu.

Oleg Titov, kas «Libahundi» lavastamisele järgnenud väga positiivsed reaktsioonid olid teile üllatuseks?

Jah, loomulikult. Üllatus oli see eelkõige seetõttu, et balletilavastuste puhul olin töötanud umbes samasuguses stiilis, kuid need pälvisid kriitikutelt ja pressilt väga vähe tähelepanu. Kui hakkasin sama asja tegema draamanäitlejatega, on tähelepanu olnud hoopis suurem ja ka arvustusi on olnud tunduvalt rohkem.

Kriitikud on muidugi vaadanud lavastust eelkõige selle nurga alt, kuidas draamanäitlejad saavad hakkama tantsulavastuses. Minul ei ole aga vahet, kas tegemist on draama- või tantsulavastuse, draamanäitlejate või tantsijatega. Ma olen alati nõudnud balletiartistidelt maksimaalset näitlejameisterlikkust ja draamanäitlejatelt head tantsuesitust.

Kas pärast nii positiivset vastuvõttu on raskem või kergem uut lavastust tegema hakata?

Kui alustasin «Libahundi» tegemist, polnud mu eesmärk kedagi üllatada, et vaat nüüd me teile näitame. Tahtsin eelkõige ennast väljendada ja anda publikule edasi oma suhet materjali.

Ma ei ütleks, et nüüd on raskem, pigem vastutusrikkam — inimesed ootavad ehk midagi enamat.

Töötan edasi nii, nagu ma ikka olen töötanud.

Mis on suurim kogemus, mille «Libahunti» tehes saite?

Sellele küsimusele on raske vastata.

Teadsin seda juba varem, kuid veendusin veel kord, et kui sa usud neisse inimestesse, kellega koos töötad, annab see neile palju jõudu, avab palju võimalusi. Tuleb armastada, uskuda ja käituda proovides nii, et sind usutaks — siis võib liigutada mägesid.

Kui palju julgust nõudis teilt hakata tegema lavastust draamanäitlejatega?

Et olin balletilavastusi varem teinud, siis lavastamine kui selline mulle uus asi polnud. Ja «Libahunti» lavastasin ma samamoodi, nagu ma ikka tantsulavastusi olen teinud.

Raskused oleksid võinud tekkida sellest, et tegemist on draamanäitlejatega, kuid olin seda truppi ju pikka aega tundnud, temaga palju koos töötanud ja teadsin, et need inimesed on andekad. Teadsin ka seda, kes milleks võimeline on ja kes millist rolli mängida võiks.

Teie uus lavastus «Krabat» on puhas draama. Kuidas te selle materjalini jõudsite?

Peeter Tammearu pakkus seda mulle. Nagu ka «Libahundi» puhul, tegin ma dramatiseeringu ise. Jätsin alles need stseenid, mis on olulised minu loo rääkimise juures, ja heitsin ülejäänu kõrvale.

Millest teie lugu räägib?

Mida lähemale esietendusele, seda rohkem ma saan aru, et see ei ole lastematerjal, lihtne muinasjutt. See on väga tõsine tekst, ka täiskasvanuile, ja lavastada tuleb seda samuti nagu täiskasvanuile.

Lugu räägib aga lihtsatest asjadest. On armastus ja on sõprus ning mingil juhul ei tohi kaotada lootust või usku, et need on olemas. Lugu kõneleb ka sellest, et on väga raske, kui su elu sõltub inimesest, kellel on suur saladus.

Miks just draamalavastus?

Iga töö annab uue kogemuse. Praegu on see minule asjade loogiline käik, kuid kindlasti ei kavatse ma pretendeerida draamalavastaja tiitlile.

Nii nagu mu esimese balletilavastuse puhul ütles Jaak Viller: «Sa lavastad selle tüki», nii tegi nüüd ettepaneku Peeter Tammearu. Omal ajal käis see käskkirja vormis.

Ise ma küll küsima ei läheks, et andke mulle võimalus lavastada. Kui aga võimalus avaneb ja materjal sobib, siis miks mitte.

«Krabat» ei ole mul ju tegelikult esimene draamalavastus, mõni aasta tagasi oli Rakvere teatris «Tantsumaraton».

Sealgi tuli kõik juhuse tahtel. Peanäitejuht Üllar Saaremäe astus ühel seltskondlikul koosviibimsel minu juurde ja küsis: «Kuule, Oleg, äkki lavastad meil ühe tüki?» Ma vastasin, et olgu. Kuu aega hiljem helistaski ta mulle ja päris, kas mul on materjal olemas. Ma ei saanud algul aru, millest ta räägib, arvasin, et ta teeb nalja.

Pärast seda, kui te tulite Ugala liikumisjuhiks, on Viljandi teatripubliku seas hakatud rääkima, et Ugala lavastused on elavamaks muutunud. Millega te seda arvamust seletate?

Võib-olla räägitakse Peeter Tammearu lavastustest ja küsimus pole tantsudes. Peeter tahab anda paljudes stseenides emotsioone edasi kehaplastika ja liikumise kaudu. Ta ise oskab neid näitlejana väga hästi kasutada ja rolli plastiliselt teha. Ka minu esimeses sellealases töös Ugalas, Kalju Komissarovi lavastatud «Orkestris», oli kehaga emotsioonide edasiandmisel suur osa.

Ugala on praegu Eestis ainus teater, kus on palgaline liikumisjuht, teised draamateatrid kasutavad liikumisjuhte lepinguliselt.

UUSLAVASTUS

Otfried Preussleri «Krabat»

Ühel uusaastaööl kuuleb kerjuspoiss Krabat kummalist kutset. Sellele järgnedes satub ta salapärasesse veskisse ning selgub, et veskitöö kõrval tegeldakse selles paigas sootuks tumedate ettevõtmistega. Krabatist saab üks nõiakunsti õpetava Meistri õpipoisse. Järgnevate aastate jooksul õpib ta paljut: veskitööd ja salakunste, hirmude ja ohtude ületamist, eelkõige aga sõpruse ja armastuse tähendust.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0