Juhtkiri: Kallis valik

Kolmapäevases «Sakalas» tuleb juttu järjekordsest riigihankest, mis ei kandnud loodetud vilja. Ettevõte Facio Ehitus ei suutnud tähtaegadest kinni pidada ning Olustvere teenindus- ja  maamajanduskool oli sunnitud temaga koostööst loobuma.

Kahjuks ei ole enam midagi üllatavat tõdemuses, et Facio Ehitus osutus ebausaldusväärseks. Ehitajale on töö halba kvaliteeti ette heidetud näiteks Viljandi linnaraamatukogu ja spordihoone puhul. Segadust on tekitanud ülimadalad hinnapakkumised.

Alapakkumisest tulenevatele tõrgetele viitab ka Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Arnold Pastak. Haridusasutus peab õppetööstuse valmis ehitamiseks teise partneri leidma. Uus riigihange tähendaks paraku vähemalt kuuajalist ootamist, ehkki tööde venimine on koolile juba niigi muret valmistanud.

Viljandi ehitusfirma Pärlin tegevjuht Enno Pikkpõld arvas juhtumit kommenteerides, et ükski firma ei suuda alatasa leppetrahve makstes ennast igavesti pinnal hoida. Inimestel saab mõõt täis hulga varem kui ebamäärases igavikus. Nii tekib küsimus, mismoodi kehva mainega firma järjest uusi vähempakkumisi võidab.

Paljuski peitub põhjus Eesti riigihanke seaduses, mille järgi tuleb eelistada odavaimat pakkumist. Facio sündroomi vältimiseks võiks seadus madalaima hinna asemel rääkida hoopis kõige kasulikumast tehingust. On ju see mõiste laiem ning lubab arvesse võtta ka kvaliteeti ja teisi kriteeriume. Samas kipub niisugune määratlus laiali valguma ning võib juhtuda, et vähempakkumise korraldajatel tuleb kõrvutada võrreldamatuid väärtusi.

Keerulistes seadustes orienteerumine käib väiksematele asutustele ilmselgelt üle jõu. Kas poleks mõttekam luua võimalus, mille puhul juurdlust toimetavad asjatundjad ehk teisisõnu: riigihanget korraldatakse pädeva organisatsiooni kaudu? Miks ei võiks hankeid korraldada riigi kinnisvara aktsiaselts, kel on selleks küllalt kogemusi?