Seni on ilmunud kirjastaja, blogija ning (aja)kirjaniku Epp Petrone «Minu Ameerika» esimene ja teine osa ning vabakutselise, ilukirjanduse, filmi ning ajakirjandusega tegeleva Anna-Maria Penu «Minu Hispaania».

Jutuks praegu toimuv

Tegemist on raamatutega, mis koondavad endasse autorite blogides ning ajakirjanduses ilmunud sedastusi elust-olust ja mõtetest võõrsil ning mis on osutunud lugejate seas väga populaarseks. Värskeim neist, suve hakul ilmunud ja menuraamatuks tituleeritud «Minu Hispaania» püsib ka Viljandi Rahva Raamatu müügiedetabelis kõrgel kohal.

Omamoodi asetuvad «Minu...»-sarja raamatud viimasel ajal arvukalt ilmunud elulugude (viimati Katrin Karisma ja Reet Linna) ritta, ainult et tegevus neis ei toimu mitte aastate taga, vaid nüüd ja praegu. Nii on meie põlvkond astunud hüppe edasi ning loonud uue žanri, mälestused reaalajas.

Subjektiivne nägemus

Sarja läbiv pealkiri «Minu...» on kohane, sest neis on rõhutatult esitatud autori subjektiivne nägemus, mitte objektiivsust taotlev hinnang.

Mõlemad naised kirjutavad nii oma igapäevaelust kui selle kaudu ühiskonnast ja inimestest, kes nendega seda elu jagavad.

Kuigi elu ja inimesed on Ameerikas ja Hispaanias mõneti sarnased ning samas erinevad, ühendab neid sarnane ettekujutus Eestist: vaene idabloki riik, kus elavad harimata inimesed, kes on õnnetud oma külma ja pimeda kliima tõttu. Lisaks mastaapide vahe, mis lubab väikest Eestit vaid kodukülaks nimetada.

«Nad arvavad, et me elame külmkapis. Umbes-täpselt kiviajas,» teeb «Minu Hispaania» sobiva järelduse.

Anna-Maria Penu menuk alapealkirjaga «Läbi maailma iseendani» on peatükkide eessõnadega rohkem ühtseks raamatuks kirjutatud. Loona tüdrukust, kes kontorielust tüdinedes maailma avastama läheb ja leiab seeläbi nii iseenda kui oma printsi.

Erižanrilistes lugudes — blogi sissekanded, lood päevalehele või naisteajakirjale — maalib ta meeleolukaid pilte heaoluühiskonna pahupoolest. Sellest, kuidas Hispaania lapsed on rämpstoidu tõttu järjest ülekaalulisemad ning kooli lõpetanuna ei leia tööd, sest esitavad töökohale ja palgale liiga kõrgeid nõudmisi. Sellest, kuidas noored oskavad pidutseda vaid ohtra alkoholiga, ning kinnisvarabuumile järgnenud kriisist.

Penu kirjeldab, Petrone jagab muljeid

Kui Penu hindab ja kirjeldab, siis Petrone laseb igapäevaelu episoodide kaudu tekkida muljel. Nii kooruvadki ülevaated poliitikast, tervishoiusüsteemist ning elustiilide erinevustest siin- ja sealpool suurt lompi sageli välja omavahelistest dialoogidest.

Palju on seda, mida oleme harjunud ameerikalikuks pidama: ülekaalulisus, hirm kõikvõimalike ahistamiste ees, tarbimishullus ja mugavus. Teisalt saab selgeks, et tüüpilist ameeriklast ei ole ning igaühel neist on olemas oma rahvuslik identiteet. Epu ameeriklasest abikaasagi on juurtelt itaallane.

Siiski ei peida «Minu Ameerikad» endas pelgalt igapäevaelu kirjeldusi, vaid ka arutelusid teemadel, mis on parajasti päevakorral, näiteks orkaan Katrina, 11. septembri aastapäev ja linnugripi oht, ning pisitasa koorub välja lugu sellest, kuidas tarbimishulluses vaevlevas ühiskonnas Epust üha enam roheline, Eesti esimese ökoloogilise elustiili käsiraamatu «Roheliseks kasvamine» autor saab.

Loodetavasti on ilmuvad ka «Minu Ameerika» kolmas ning «Minu Hispaania» teine osa, sest praegu Tartus elav Epp Petrone ei välista Ameerikasse kolimist ning Anna-Maria Penu pakub end oma Hispaanias lausa teejuhiks.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5