Akste looduskaitseala 153 hektaril leidub paar tuhat metsakuklaste pesa. Mõne aasta eest oli neid uudistamas käivate inimeste arv juba nii suureks kasvanud, et sipelgad hakkasid pesi maha jätma, ja looduskaitsjad panid turismile piiri peale. MARGUS ANSU («Postimees») Foto: Margus Ansu («Postimees»)

Jumal olevat loonud inimese oma näo järgi. Kahjuks pole piiblis öeldud, kelle välimust kopeerivad sipelgad, kuid vähemalt nende elukorraldus on paljuski otsekui inimühiskonna pealt maha viksitud.

Õigupoolest on vale lähtuda selles võrdluses inimese seisukohalt. Et sipelgad on Maal elanud juba 100 miljonit aastat, inimesed aga heal juhul vaid paar miljonit, võib üsna kindlalt väita, et kui keegi kelleltki midagi õppis, siis inimesed sipelgatelt.

Igatahes on tõsi see, et sipelgad ja inimesed on väga paljus sarnased. Lähemal vaatlemisel tundub üsna suur osa nende maailmast tuttavana ja isegi mõni pahe on meil ühine.

Maailma tunnustatumad sipelgauurijad Bert Hölldobler ja Edward O. Wilson leiavad, et nii, nagu inimest peetakse selgroogsete loomade hulgas kõige kõrgemale arengutasemele jõudnud olendiks, on sipelgad saavutanud kõrgeima taseme selgrootute evolutsioonis. Neil on tõelised sotsiaalsed struktuurid ja ühiskondlik eluviis.

Eesti tuntuima sipelgauurija Ants-Johannes Martini hinnangul on sipelgad isegi tähtsamad kui inimesed. «Kui inimene Maalt kaoks, paneks see õitsema kogu looduse. Kui aga häviksid sipelgad, oleks see kõikidele elukooslustele suur katastroof,» kinnitab ta.

Sipelgad segavad mulda, levitavad seemneid, tolmeldavad taimi ja võitlevad metsakahjuritega. Metsakuklaste pesatäis, kelle Martin näiteks toob, suudab ühe suve jooksul nahka pista kuni 80 kilo putukaid, valdavalt kahjureid.

«Metsakuklane on kõige odavam ja efektiivsem biotõrje viis,» teab doktorikraadiga mürmekoloog. «Mõelge ise, mis juhtuks, kui hektari pealt jääks selline kogus kahjureid kokku korjamata!»

Pesa on ühiskonna algrakuke

Iga sipelgapesa on nagu linn koos oma tänavate ja ladude, lasteaedade ning eluruumidega. Kuklastel, keda peetakse kõrgeimalt arenenud sipelglasteks, annavad pesad suuruse poolest enamikule pärislinnadest isegi silmad ette. Miljoniliste populatsioonidega pesadest moodustuvaid asurkondi võiks aga võrrelda üsnagi rahvarohkete riikidega.

Inimese jaoks kaootilisele sagimisele vaatamata teab iga sipelgas selles riigis täpselt, kus on tema koht ja milline ülesanne tal tuleb täita. Selle tagamiseks on neil oma keel, mis on iga ühiskonnna tekkimiseks esmatähtis.

Kui suruda kõrv vastu pesa ja hoolega kuulatada, on ainus tulemus peas sibavad ja valusalt hammustavad putukad. See, et nende juttu kuulda pole, ei tähenda kõnevõime puudumist. Muidugi ei räägi sipelgad nii nagu meie. Nende keel pole isegi akustiline, vaid keemiline ja taktiilne. Sõnum edastatakse lõhna ja üksteise puudutamise teel ning suu ja kõrvade asemel on sipelga olulisim suhtlusorgan tundlad.

Teed farmi teab vaatleja

Just tänu suhtlussüsteemile toimib sipelgate ühiskond nii kõrgel tasemel. Näiteks suudavad kuklased pidada ehtsaid farme, kus lehmade asemel on lehetäid. Nonde tagakeha masseerides lüpsavad sipelgad nestet, mis moodustab suure osa nende toidulauast.

«Kui lehetäi viimaks tilgakese välja laseb ja sipelgas selle alla neelab, on tal silmad mõnust lausa kissis,» räägib Martin. «Ühe suve jooksul kogub kuklasepere terve tonni lehetäide nestet.»

Lüpsmisega tegelevad töösipelgad ei ole just väga arukad ja käsu neste järele minna annab neile kohusetunne või mõni vana tark vaatlejasipelgas. Vaatlejatel on teada nii farmide asukohad, tee nende juurde kui see, mis kusagil pesas asub.

Sipelgateadlase jutu järgi orienteeruvad töölissipelgad lõhna järgi, millega vaatlejad jahialasid, lehetäipuid ning pesade- ja kolooniatevahelisi «kiirteid» märgistavad. Kui liikumisrada katkestada, kas või seda näpuga veidi pühkides, varsti näha, kuidas putukad sellest segadusse satuvad. Mõlemasse teeotsa koguneb hulk sipelgaid, kes enam edasi ei oska minna.

Olenevalt rikutud teelõigu pikkusest ja sipelgaliigi arukusest võivad mõned sipelgad raja taastamisega ise toime tulla. Rumalamatel, näiteks mullamurelastel, ei jää üle muud kui jääda ootama, millal vaatleja häda märkab ja tee uuesti korda teeb.

Lisaks vaatlejatele on sipelgatel teisigi spetsialiste. Näiteks ämmaemand-sipelgad on järglaste saamiseks sama vajalikud kui emad ise. Ants-Johannes Martin kirjeldab ühte laborikatset, milles nukud ei tahtnud küpsusele vaatamata kuidagi enne kooruma hakata, kui ta neile mõne ämmaemanda kõrvale pani.

«Need tabasid kiiresti ära, et siin on nii palju hiljaks jäädud, ja asusid kohe keisrilõikeid tegema,» naerab ta.

Samuti on olemas tegelased, keda kutsutakse ammtöölisteks. Nende ülesanne pole mitte ainult vastsündinute, vaid ka emade ja vastsete toitmine. Rahuajal käib pesast väljas vaid 10—15 protsenti sipelgatest, ülejäänud on hõivatud tubaste toimetustega ja ise söögi järele ei pääse.

Lisaks lehe- ja juuretäide nestele toituvad sipelgad taimeosadest ja putukatest. Isegi suured kiilid tassitakse mitme sipelga jõudu ühendades pessa.

Lahingus hukkunud jõuavad surnuaeda

Ärasöödud ohvritest üle jäävad kitiinosad viivad nad spetsiaalsetele prügimägedele ehk surnuaedadele, kuhu jõuavad ka maise teekonna lõpetanud sipelgad ise. Sellised kalmistud võivad Martini sõnul olla üsna suured. Oma silmaga on ta näinud 15 meetri pikkust ja 30 sentimeetri laiust ühishauda, kus puhkasid miljonid sipelgad, kes omavahelistes lahingutes hukka olid saanud.

Sipelgate sõjad ei jää inimeste omadele millegi poolest alla. Nad vallutavad võõraid pesasid ja osal liikidel on isegi oma relvad välja arenenud. Mõne liigi valvursipelgad on varustatud spetsiaalse kantpeaga, millega saab pesa sissekäigu kindlalt sulgeda, teised jälle lasevad kallaletungijale mürki peale. Käiku lähevad isegi pisikesed kivikesed, mida teistele pähe loobitakse.

Juhul kui ründajateks on röövkuklased, järgneb nende võidule pesuehtne orjapidamine. Olles vallutanud raudkuklase pesa, asendavad nad sealse ema enda omaga. Et täiskasvanud raudkuklased nende heaks tööle ei hakka, kasutavad nad orjadena äsja nukkudest koorunud sipelgaid ja käivad aeg-ajalt teistes raudkuklaste pesades mune röövimas, et töölisarmeele täiendust tuua.

Märkimisväärne vanusevahe

Kui kuklase-emand just röövkuklaste või mõne teise looma ohvriks ei lange, võib ta elada tervelt veerand sajandit. Martini arvates pole see siiski suurem asi elu, sest kõik need pikad aastad tuleb tal kusagil pimedas käigus ühtejutti muneda nagu masin.

Ega isase saatus kuigivõrd parem ole. Elu on tal küll ilus, kuid ääretult lühike: kohe pärast paaritumist, vaevalt paari nädala vanusena, pannakse ta lihtsalt nahka. Kõige õnnelikumad on ilmselt hoopis tavalised töösipelgad, kelle kaheaastane eluiga jääb parajalt emaste ja isaste oma vahele. Hea ameti korral võivad nad selle aja jooksul näha nii ilma kui inimesi.

Inimeste vaatamine pole sipelgatele muidugi eesmärk, küll aga vastupidi. Martin kurdab, et Eesti üks tuntumaid kuklaste asurkondi, Akste sipelgariik, on huviliste suure hulga tõttu suisa ohtu sattunud.

Nimelt kipuvad turistide hordid, kes sealseid tohutuid kuhjatisi näha ihkavad, metsaalust tallama ja astuvad sodiks lugematu arvu sipelgaid. Sandistatud putukaid tuleb pesast üles putitama kiirabi, kuid sageli hukkuvad aitajad ka ise inimeste jalge all ja ohvrite arv aina kasvab.

Diiler kostiliseks

Veelgi suuremat ohtu kui ülemäärane turism kujutavad endast sipelgatele hoolimatu metsaraie ja reostus. Siiski ei saa öelda, nagu oleksid inimesed ainsad, kes sipelgatele liiga teevad. Mitu looma- ja linnuliiki, näiteks karu ja rähnid, kasutavad neid söögiks. Suure metsaoti toidulauast võivad pisikesed sipelgad moodustada tervelt 30 protsenti ja see tähendab, et mesikäpal tuleb neid ära süüa lausa astronoomiline arv.

Ent nagu inimesedki, teevad sipelgad endale suurt kahju ka ise. Nimelt pole neile põrmugi võõras see, mida inimeste maailmas nimetatakse XXI sajandi katkuks — narkomaania.

Sipelgate diileriteks on mitmesugused parasiidid, keda elab nende pesades lausa massiliselt. Nad poevad sinna, saamaks osa ammsipelgate jaotatavatest toiduannustest ja et ennast peremeestele vastuvõetavaks teha, eritavad mõnuaineid.

Tuntumateks narkokaupmeesteks võib pidada soomuklast ja kuldpõrnikat, täpsemalt viimati nimetatu vastseid. Ants-Johannes Martin nendib, et nii nagu inimestelegi, ei tähenda mõnuained sipelgatele midagi head. Pesad, kus on narkootikume pakkuvaid parasiite liiga palju, hakkavad alla käima ja kasvavad peagi rohtu.

SIPELGAD

Maailmas on kindlaks tehtud 8800 sipelgaliiki, kuid neid arvatakse olevat 15 000.
Euroopas on teada 180 liiki sipelgaid, kellest 50 elab Eestis.
Maailma kõrgeim sipelgapesa on 2,3-meetrine, Eesti rekord on 2,09.

Allikas: Ants-Johannes Martin

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6