Ugala lavastuse kolm õde Kadri Lepp (vasakult) Irina, Liina Olmaru Olga ja Triinu Meriste Mašana otsekui rõhutavad klassika ajatust. Foto: Jaanus Laagriküll

Maailmaklassikat lavastama hakata on selle varasemate lavastuste slepi tõttu julge ettevõtmine. Samuti tekitab tihtipeale aukartust autor ise, nagu Peeter Tammearu kavalehel nendib. Õnneks võttis tema julguse kokku ja Ugala seinad olid laupäeva õhtul väärtdramaturgiale toetavad.

Tugevad rollid

Pean tunnistama, et just selle eelmiste lavastuste slepi pärast läksin esietendusele tugeva kõhklusega.

Oma vanuse tõttu küll mitte laval, aga ometi ekraanil nähtuna jätsid Adolf Šapiro 1973. aasta lavastus ja osatäitjad (Mikk Mikiveri Veršinin, Ita Everi Maša, Juhan Viidingu Tusenbach, Jüri Järveti Tšebutõkin) kustumatu elamuse.

Laupäevase etenduse algul rääkisid need osatäitmised ugalalastele kaasa, aga mitte kaua. Varsti kiirgasid üle lava Indrek Sammuli Veršinin ja Andres Tabuni Tšebutõkin, «väikesest rollist», Arvo Raimo Ferapontist ning «väikesest inimesest», Carita Vaikjärve Natašast rääkimata.

Carita Vaikjärvelt oli see järjekordne tugev vene naise roll. Kui kevadises Maksim Gorki «Põhjas» oli ta ühe vähesena tõelist suurt vene hinge kandev heasüdamlik pelmeenibaaba, siis nüüd kooris tema väikekodanlik Nataša oma väiklust ja enesekesksust iga stseeniga aina rohkem nähtavale. Eks tema võimuhaaramise põhjuseks ole tundmine, et ta jääb õdedele igal juhul alla, ja mõnu üritada neile selle eest kätte maksta.

Natašale vastandus teine kodanlane ehk mittesõjaväelane Kulõgin (Tarvo Vridolin) oma uskumatus oskamatuses ja leplikkuses.

Ajatu klassika

Kolm õde ise, Olga (Liina Olmaru), Maša (Triinu Meriste) ja Irina (Kadri Lepp), ilmuvad lavale eestlase südant rõõmustava sinimustvalge kolmikuna, otsekui rõhutades klassika ajatust. On ju ka meie mured praegu sõjaväelaste ehk riigiametite lahkumine linnast, korruptsioon, hasartmängusõltuvus ning see, et noorsugu «läänestub» ega saa vene keelega hakkama.

Kulõgini kritseldus lavapõsele toob Undi festivali laines meelde kustumatu paralleeli tema «Hamleti tragöödiaga».

Kunstnik Jaanus Laagriküll on keset kena elutuba, kus tagaplaanil leiavad aset söögitoastseenid, üles seadnud tellingud — tänapäevased, metalsed ja hoiatavate neoonkleepsudega. On raske neist mitte välja teha ja neid mitte arvestada.

Kui esimestes vaatustes on tellingud lihtsalt olemas, siis kolmandas lähevad need ka käiku: neist saavad Andrei (Aarne Soro) äraminekuplaanide kõrgusse viijad ja Irina toetajad.

Lavale toodud tellingud on otsekui needsamad, mis on varjul tegelaste sees ja ilmestavad kogu nende elukorraldust. Olemas on plaanid selle kohta, mida ja ehk isegi kuidas teha, ometi jäädakse sellesse tellingustaadiumi pidama.

Viimases vaatuses on lavale ja eludes(t) jäänud vaid tellingud. Neile püütakse veel toetuda, neid veel arvestatakse ja ehk saavad neist toed uue alguse lootusele.

LAVASTUS

Anton Tšehhovi «Kolm õde» Ugala suures saalis

• Lavastaja Peeter Tammearu.

• Kunstnik Jaanus Laagriküll.

• Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.

• Osades Liina Olmaru, Triinu Meriste, Kadri Lepp, Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Indrek Sammul, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Andres Tabun ja teised.

• Esietendus 13. septembril.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3