Heino Einer kujundas Abja kooli tavasid

Värskelt Tartu ülikoolist tulnud Eineri ainus pagas oli neli aastat bioloogia ja keemia õpetaja tööd Tartu Aia tänava koolis.

«Ju siis peeti seda piisavaks kogemuseks, et pakkuda mulle direktoriametit,» ütleb ta. «Pärast sõda oli Abjas olnud palju direktoreid, mina olin järjekorras kuues.»

Toona paiknes Abja kool kahes majas: uues, 1940. aastal valminud hoones ja niinimetatud kõrtsimajas. Õppetöö käis kahes vahetuses. Õpilasi oli viissada — internaadis elas neist umbes sada — ja õpetajaid kuus-seitse.

«1950. aastatel kujuneski kaader noortest õpetajatest. Sel ajal oli õpetaja au sees, see kutse oli prestiižikas. Nii et töötajate põuda polnud,» meenutab Heino Einer.

Temal tuli kohe hakata tegelema kõikvõimalike majandusasjadega. Esimene ülesanne oli leida õpetajatele korterid ja lahendada küttemured.

«Esimesel aastal külmetasime kangesti, sest muud polnud ahju panna kui märga turvast,» nendib Einer.

Üks kooli esimesi oste oli hobune, kes pidi hakkama metsast puid välja vedama — neid kulus koolil sadu ruumimeetreid.

Muu hulgas ootas lahendust toitlustamine.

«Esialgu tõid internaadis elavad lapsed kodust toidu­kraami, aga edaspidi hakkasime ise kartuleid, porgandeid, kapsaid ja peete kasvatama. Paaril aastal pidasime isegi sigu. Tänu sellele oli toitu vabalt laual,» kõneleb direktor.

Kooli juurde ehitati kasvuhooned kurkide ja tomatite ning lillede tarvis. Nende müügist saadava rahaga oli võimalik õpilasüritusi korraldada ja lõpetajatele kinke osta.

«Majandist siis veel toetust ei tulnud ning riigi raha niisugustele asjadele kulutada ei tohtinud,» selgitab Einer.

Et ruumi oli vähe ja kooli vajadused üha kasvasid, rajati riburada pidi staadion, mänguväljak, vabaõhuklass ja kaminanurk. Aja jooksul valmisid ka tööõpetuse hoone, internaat ja õpetajate maja.

«Võimlat ega aulat polnud, kõik kooli üritused pidasime teise korruse koridoris,» jutustab Heino Einer.

Kolmekorruselise juurdeehitise sai kool toonase direktori sõnul üle noatera. See oli projekteerimisel, kui ühel õhtul andsid rajooni juhid talle korralduse hankida projekti tõmmis ja hakata hommepäev ehitustöödega pihta.

«Tulemas oli üleliiduline määrus, mis pidi külmutama kõik alustamata ehitused ning keelama uusi alustada, enne kui pooleli olevad on valmis,» selgitab Einer.

Direktor kiirustas hommikul Tallinna, sai projekteerijatelt asendiplaani ning järgmisel päeval kaevati juba vundamendi tarvis süvend.

Reegleid ja ettekirjutusi oli palju. Võimla tohtis ehitada vaid mõõtmetes 9x16 meetrit ning direktor pidi minema nõutama eriluba, et õpilased saaksid ikka korralikult korv- ja võrkpallivõistlusi pidada. Juurdeehitis valmis 1964. aastal.

Esimesed kümme aastat  töötati selle nimel, et õppeasutusel tekiksid traditsioonid. Vilistlased kinkisid koolile lipu, hakati tegema lõpumärke ja seati sisse auraamat.

Heino Einer pööras tähelepanu ka sellele, et kooli sisekujundus oleks meeldiv. «Igasuguste loosungite asemel panime seintele originaalmaale ja graafilisi lehti,» toob ta näiteks.

Direktor võttis südameasjaks, et õpilased saaksid oma silmaringi laiendada.

«Praegu on noortel ehk raske uskuda, et viiekümnendatel aastatel oli lapsi, kes polnud kordagi käinud Tallinnas ega sõitnud isegi rongiga, kuigi see käis Abjast läbi,» võrdleb mees.

Nii hakati korraldama teatrikülastusi ja väljasõite.

«Õpetajatega tegime igal suvel pikema reisi mööda Venemaad. Käisime Karjala-Soomest kuni Musta mereni välja. Kõik olid noored, keegi ei pidanud seda paljuks,» jutustab Einer. «Me olime põlvkond, kes oli kandnud sõjaraskusi. Me ei väsinud ära.»

Trükivalgust nägi kooli almanahh ja Heino Einer hakkas pidama kroonikaraamatut.

Kui koolimajas remonti tehti, tulid päevavalgele leheküljed 1914. aasta kroonikaraamatust. «Küllap tõmbas mõni direktor keerulistel aegadel osa lehti raamatust välja ja peitis ära,» arvab Einer. «Osa pilte oli küll kadunud, aga kooli ajalugu 1940. aastateni sai kirja.»

Tuleb tunnistada, et kõige selle juures, mis aastate jooksul Abja kooli ümber on tehtud, on tunda Heino Eineri hinge. Põldude asemele loodi liigirikas koolipark, kuhu iga lend istutas oma puu. Samal ajal rajati kooliaed, mis püsis tänu Hilma Allvee eestvedamisele aastaid Eesti paremate hulgas.

«Kui tänavu suvel seal käisin, oli kahju vaadata, kuidas rohi on põlvini ja puudel kuivanud oksad lõikamata. Kui me lendudega puid istutasime, rääkisime ikka, et need elavad meist kõigist kauem, aga praegu ma enam ei usu, et need sõnad täide lähevad,» muretseb Heino Einer ning jätkab: «Kui ainus harimisvahend oli vikat, ei olnud muru kunagi pikk. Nüüd, kui on isesõitvaid ja tagant tõugatavaid niitmismasinaid, ei tohiks see töö ju ammugi raske olla.»

Heameelt teeb Heino Einerile, et Abja kool on gümnaasiumina püsima jäänud. Samuti see, et tänu valla toetusele on kool arenenud. «Uhkesti väljaehitatud keldrikorrus on koolile nii palju juurde andnud,» kiidab ta.

Kogu Abja koolis direktoriks olemise aja oli Heino Einer ühtlasi keemiaõpetaja. Seda, et jääb sinna kanti nii kauaks pidama, ei osanud ta arvatagi.

«Mulle tehti tööpakkumisi tolleaegsest Abja rajooni täitevkomiteest, haridusosakonnast ja haridusministeeriumist, aga lükkasin need tagasi, sest alati oli mul kooli juures midagi pooleli,» tõdeb ta.

Otsuse Abjast lahkuda tegi Einer 1984. aastal, kui poja pere asus elama Tallinna. Tema uueks elu- ja tööpaigaks sai Viimsi.

«Kahju oli Abja koolist loobuda, kuid teadsin, et mu tööd jätkavad need, kellega olin pikalt koos olnud,» lausub mees.

Taas sattus Heino Einer juhtima üpris noort kooli. Viimsi keskkoolis oli ta direktorina ametis üheksa aastat, kuni saabus pensioniiga ja täitus 40 aastat direktoristaaži.

Koolist kõrvale mees siiski ei jäänud: seitse aastat andis ta veel tunde.

«Töö jätsin siis, kui vanusele lõi ette seitse ja täitus 50 aastat koolis,» nendib ta.

Mulgimaaga oli Heino Eineril enne seda, kui ta aastateks Abjas kanda kinnitas, vaid põgus seos. Sündinud on ta Tallinnas ja kooliteed alustas Westholmi koolis. Kui tema isa sõjakeerises surma sai, läks pere elama Tõrva kanti Jõgevestesse isatallu.

Noorena arvas Heino Einer, et peab käima isa jälgedes. Isa oli väljaõppinud agronoom ja töötas Eesti põllukojas. Kui Heino Einer 1949. aastal Tõrva keskkooli lõpetas, oli kolhooside asutamise aeg ja ta ei näinud selles mingit perspektiivi. Noormeest hakkas huvitama hoopis keemia.

«Keemia on nii loogiline aine, seal ei tule midagi pähe õppida,» põhjendab ta oma valikut.

Õppimise ajal oli tarvis hakata raha teenima: teisel kursusel läks Heino Einer poole kohaga tööle Aia tänava kooli. Ülikooli ajal tutvus ta oma tulevase abikaasaga, kellega tänavu suvel tähistas 55. pulma-aastapäeva.

Nüüd, pensionäripõlve pidades tegutseb Heino Einer Rohuneemes suvilas ja aiamaal. «Ma ei kujuta ette, et ei saaks teha füüsilist tööd ega puutuks kokku loodusega. See on ainuke, mis liikvel hoiab ja tervist käest minna ei lase,» mõtiskleb ta.

Oma tööajale tagasi vaadates tõdeb Heino Einer: «Kui õpilased kooli ka pärast selle lõpetamist meenutavad, tundub, et midagi on elus ikka ära tehtud.»