Kuigi Endla on lavastuse välja kuulutanud kui noore näitekirjaniku Jim Ashilevi tänapäevadraama, ei aegu näidendis käsitletavad teemad: inimeste, täpsemalt meeste foobiad ja sotsiaalsed probleemid.

Etendus läheb mõne nurga alt korda kõigile vaatajaile, sest mingi foobia või hirm tuleb meis kõigis aeg-ajalt esile. Aktuaalne on lavastuses räägitav, arvestades meie praegust ühiskonda: klantsajakirjade edukultusele rajatud persoonide varjupoolel on depressioon, antidepressantide neelamine ja rahulolematus endaga.

Tegevus leiab aset uues kinnises raviasutuses kompleksidega noortele meestele, kes tulevad sinna vabatahtlikult, kuid ei tea ette, kuidas nende psüühikahäireid ravitakse. Kui selgub, kui karmilt arstid ja õed neid kohtlevad, pole enam võimalik lahkuda.

Näidend kompab piire. See tõstatab küsimuse, millised ravimeetodid on õigustatud ja kui kaugele tohib inimkatsetega minna. On see piir käeluu murdmine, kiiritusravi või oma foobiate avalik tunnistamine?

Kuigi teema ja lavastus olid tõsised, oli peidus ka väike annus huumorit. Tõsi, sel juhul võis vaataja mõnelgi korral naerda kibedalt ja osalt enda üle.

Erni Kask mängis Jan Arterit. See oli tugevate joontega roll: groteskne, aga haavatav tüüp. Selliseid inimesi näeme iga päev enda kõrval. Nad on pealtnäha kindlad oma võimes raha teha ja naisi sebida, kuid välise kesta all on ebakindlus ja armetus.

Helgur Rosentali Teivi ehk Kärn oli peategelane, tõustes esile tänu jutustaja sissejuhatusele ning sümpaatsele ja südamlikule osatäitmisele.

Rosentali mäng oli ehe, kuigi ühtlase ansambli pärast ei tahaks selle kandi pealt kedagi esile tõsta. Rosentali karakter oli mässumeelne, keeldus haigla tingimustega kohanemast ning püüdis ka teistele ravimeetodite jõhkrust näidata. Tambet Selingi Villem paistis esialgu lihtsa nohikuna, kuid lavastuse edenedes tuli välja, et tema probleem oli kõige sügavam. Villemi homoseksuaalsust püüti ravida kiiritusega, kuid ei olnud selge, kes ta lavastuse lõpuks oli, kas keha, mõistus, hing või ei midagi nendest.

Karme vangistajaid-doktoreid mänginud Janek Joost ja Indrek Taalmaa ei mõjunud otseselt õudselt, kuigi Taalmaa kandis esialgu timukarüü sarnast riietust. Hirmsaks muutis nad idee ravida poisse hirmudele vägivallaga vastu astudes.

Lavastuse viimane stseen muutus karmist haiglaatmosfäärist Teivi unenäoks, millesse kolm ravi saanud poissi ilmusid pidulikes riietes ning rääkisid luulevormis elavalt ja lõbusalt žestikuleerides.

Järsk üleminek tekitas esialgu segadust. Senist realistlikku lähenemist arvestades oleks oodanud selgust, kuidas poisid ennast asutusest välja võitlesid.

Teisalt võib haiglat ja seal sündinut vaadata kui unenägu või teraapiavormi publikule, nii et selgust polegi vaja: igaüks leiab vastuse enda sees.

Näidendi «Nagu poisid vihma käes» autor on 21-aastane Jim Ashilevi, kellele see oli esimene näidend. Valusa loo kirjutas Ashilevi 20-aastasena ja selle põhjal on tugevatele Eesti näitekirjanikele loota väärilist mantipärijat. Sõnad sobisid loomulikul moel näitlejate suhu ning niivõrd hingekriipivat ja tõelist näidendit jõuab meie kirjanike sulest lavalaudadele harva.

LAVASTUS

Jim Ashilevi näidendi «Nagu poisid vihma käes» on lavastanud ja muusikaliselt kujundanud Andres Noormets. Osades Helgur Rosental, Erni Kask, Indrek Taalmaa, Janek Joost, Lauri Kink ja teised.

Esietendus oli 21. juunil Pärnu Muuseumi aida pööningusaalis. Viimased etendused täna ja homme kell 20.

Allikas: kavaleht

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0