«Venemaal elavate soomeugrilaste rahvuslikule enesehinnangule on toeks teadmine sugulusest soomlaste, eestlaste ja ungarlastega. Ent sellest ei piisa püsimajäämiseks. Eesti peab pakkuma abi õiguslikul tasemel ning toetama igati hõimurahvaste püüdlusi säilitada oma kultuuriline identiteet,» ütles Vaher.

Selles küsimuses on ministril õigus. Keerulisest ajaloost hoolimata on eestlastel mitme sugulasrahvaga võrreldes kõvasti vedanud.

Jah, meie iive on endiselt negatiivne ja arvestataval osal inimestest on raskusi toimetulekuga, kuid meil on ikkagi oma riik, keel ja kultuur. Suuremale osale soome-ugri rahvastest ei ole sedagi antud, mis siis veel rääkida edust ja rikkusest.

Nõukogude Liidu lagunemise eel kogus väikeste rahvuste eneseteadvustamine Venemaal hoogu, kuid nende elujõud on sellest hoolimata üha kahanenud. Nigelad elutingimused ja aastakümneid tagasi alguse saanud venestamine viivad noori soomeugrilasi kodukohast suurtesse linnadesse, kus võõrandumine oma esivanemate keelest ja kultuurist on sama hästi kui paratamatus.

Nõrgemaid tuleb kahtlemata aidata - kuni veel on, keda aidata. Pelgalt kaastundest ei ole hõimurahvastele kasu. Parim, mida teha saab, on kultuurilise läbikäimise tihendamine ja õpetajate vahetamine. Palju on juba ka tehtud ja seetõttu on teada, et majanduslik toetus jääb selles vallas ilmselt tagaplaanile.

Kõige selle juures oleks aga väga tore, kui ka meie ise teaksime ja tunnetaksime, millisesse hõimkonda me kuulume. Kui paljud meist üldse teavad, kus elavad handid ja mansid? Kui paljud teavad, et liivlasi on alles jäänud vaid mõnisada? Ilmselt mitte väga paljud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0