Väike Šunta küla Siberis mäletab sinna 60 aasta eest küüditatud viljandimaalasi

«Alp?» hüüatab uudisest kohmetunud naine. «Ühed eestlased Alpid elasid siin.»
Lidia Maksimovna on ootamatust külaskäigust nii rabatud, et puhkeb hetkeks nutma. Siis aga kogub end kiiresti ja kutsub külalisi nagu ammu koju oodatud poegi: «Tulge sisse! Tulge ometi juba!»

Eestlaste jalajälg Siberis

Šunta külla Siberi võluva looduse keskele toodi täpselt 60 aastat tagasi teiste seas perekond Alp Viljandimaalt. Loodus aga ei püüdnud toona pilku, priiküüdi saanud vaatasid oma uues kodupaigas ringi pigem ehmunult või tülpinult.

Küla on sellest ajast peale üsna muutumatuna püsinud: mudased teed, vanad viltu vajunud akende ja helesiniste aknaraamidega puumajad, navitrollalik maastik... Uuendused on vaid 1957. aastal sinna veetud elektriliin, telefonside ning kahe aasta eest tööle hakanud mobiilimast.

«Kui ma saaks praegu oma vanaemale öelda, millised masinad meil siin kasutusel on, arvaks ta, et olen hulluks läinud,» ütleb 86-aastane Lidia oma 80 aasta juubeliks saadud elektripliidile osutades. «Aga veepump läks juba mitu aastat tagasi rikki. Nüüd tuleb vett taas käsitsi majja tuua nagu vanasti.»

Kougin reisipaunast välja vanad fotod. Proua Lidia heidab neile kohe pilgu ja kinnitab: «Jaa, needsamad.»

Näitan enne reisi tehtud pilti oma vanaonust.

«Oi, ta on nüüd nii oma isa moodi!» jätkab Lidia õhinal. «Küll nad olid head ja viisakad inimesed! Väga kultuursed ka. Nad töötasid palju, kasvatasid sigu. Kolhoos ostis neilt loomi juurde, kui ta oma plaane ei suutnud täita.»

Ida, minu vanavanaema, kes ei jõudnudki Eestisse tagasipöördumist ära oodata ning kelle arvatavasti nüüdseks nimetut hauda ma siia otsima olin tulnud, oli 1950. aastatel selles külas moodsa elu kehastus.

«Ida õpetas mind kuduma ühel keerulisel viisil, mida siin varem ei tuntud. Seda õpetas ta vaid mulle!» on Lidia Maksimovna uhke. «Ida tegi ka hapukurke hoopis teisiti ja praadis seapekki omal kombel: sellised suured tükid lõikas ja pani pannile. Meie ei oleks selle peale tulnud.»

Eestlastest on Šuntas ja lähikonnas teisigi märke. Peaaegu kõik mäletavad kedagi: kes tragi Juhanit, kes perekond Purret... Tänapäeval eestlasi neist Siberi küladest muidugi enam ei leia, naaberkülas kasvatatakse aga seniajani eesti kartuleid.

«Eestlased tõid siia ühed sinised kartulid, mis on seest hästi kollased ja kasvavad väga suureks. Me kutsume neid eesti kartuliteks,» räägib Lidia.

«Kas see maja, kus perekond Alp elas, on seniajani alles?» olen uudishimulik.
«Alpide maja põles millalgi 70-ndatel või 80-ndatel maha, aga me võime seda kohta vaatama minna,» lausub Lidia otsemaid. «Selleks on meil autot tarvis — teed on siin nii kehvad, et kuiva jalaga sinna ei pääse.»

Kui aus olla, siis pääseks küll, kuigi mudased, suurte lompidega rööpad nõuavad teinekord akrobaadi võimeid. Asi on hoopis selles, et Lidia ei jaksa enam nii pikka maad kõndida.

Naabrimees on kohe valmis kolme kilomeetri kauguselt Bohani alevist takso tellima. Selle saamine osutub aga esimese hooga keeruliseks, sest alevis ei ole parasjagu kedagi, kes autoga võiks sõita: enamik juhte on juba õllega liiale läinud, ehkki on vaevalt keskpäev.

«Mis teha, minu kooli väljalase,» rehmab Lidia, kes juhatas kogu elu külakooli ning tunneb kõiki kohalikke nime- ja nägupidi.

Mis elu Eestis elatakse?

Seniks, kuni naabrimees taksot püüab leida, katab Lidia Maksimovna kärmelt söögilaua ning pakub kõike paremat, mis tal kapis leidub: värsket metsmaasikamoosi omaküpsetatud leivaga, teed, värsket hapukurki — kahjuks jääb selgusetuks, kas see on vanavanaema Ida retsepti järgi valmistatud.

Meie kolmeliikmeline reisiseltskond ulatab omalt poolt paki Tallinna vahvlikomme. Paneme lauale ka paar brošüüri Eesti kohta.

«Kuidas teil seal Eestis elu on?» uurib vanaproua elavalt. «Teil on vist kõik ikka palju paremini. Kui suur on näiteks pension?»

Küsimusi tuleb lademes. Memm on oma vanuse kohta äärmiselt vitaalne. Tema enda sõnade järgi tuleb see suurest lugemusest. Kusjuures lugemiseks prille tal vaja ei lähe.
Sel hetkel on kahju, et meil on kaasas üksnes brošüürid klantspiltidega. Küll tahaks talle hoopis mõne Jaan Krossi venekeelse tõlke kinkida!

Peagi koputab naabrimees uksele ja teatab, et takso on kohe ees. Meie krapsame püsti ja läheme välja ootama. Veidi aja pärast on ka Lidia platsis, kodune kittel uhkete pühapäevarõivaste vastu vahetatud.

«Mis, te tahate taksoga ainult Šuntas sõita?» on taksojuht hämmingus. Küla ei ole just suur — ühest otsast teise umbes kilomeeter.

Lehmad majas

Olen päris ärevil — kavatseme ju kõigepealt üles otsida Alpide maja asupaiga.
«Vot keera siia ja pane nüüd otse edasi!» õpetab Lidia taksojuhti, kes on Šuntas ringisõitmisest veelgi enam hämmingus Eesti külalistest — Bohani kanti ei ole välismaalasi juba väga ammu sattunud.

«Nii, jää seisma!» käsutab Lidia. «Siin oligi Alpide maja.»

Krapsan kiiresti autost välja ning teen kohe mitu pilti. Siin siis elasidki üle viie aasta minu vanavanemad ja vanaonu. Praegu on sellesse kohta ehitatud hoone, mille otstarve jääb ebaselgeks, aga kuhu on lehmad sisse kolinud.

Kõrval, naabrite pool, käib mingi ehitus: traktor vurab ringi ja midagi justkui kerkiks. Töömehed jäävad aga suurte silmadega seisma. Takso Šuntas! Ja fotoaparaadiga võõras, kes lakkamatult pildistab!

Majad on seal väljast logud — neid kaunistavad vaid värvilised aknaraamid —, kuid seest laitmatult korras. Ka proua Lidia elamises ei hakanud silma ühtegi tolmurulli.
Tagasi taksos, saame edasi sõita vaevalt paarsada meetrit, kui jälle käsutab meie teejuht auto seisma ja pildistamine läheb lahti.

«See on külakool. Näete, kui ilusti remonditud. Näidake ikka Eestis, et meil elu ei ole päris seisma jäänud,» kõneleb ta veidi tõsisemalt.

Vilets auto või vilets juht

Edasi võtame kursi mäeharjal asuvale surnuaiale minu vanavanaema hauaplatsi otsima. Taas hakkab mu süda kiiremini lööma.

«Kas see auto ka otse mäest üles sõidab?» uurib Lidia Maksimovna taksojuhilt.
«Ei-ei, siit küll mitte,» vastab too veidi ebalevalt.

«Aga minu poja auto sõitis küll. Vaat isegi selle mäe otsa pani nagu nalja. Mis auto see siis teil on — paistab küll kaunikesti uus,» ei jäta vanaproua järele.
«No seda sorti auto ei sõida,» punastab mees.

«Vilets auto või vilets juht,» tõmbab Lidia jutuotsa kokku.

Et tee surnuaia juurde on kohati lausa läbipääsmatu, otsustab taksojuht ikkagi oma Hyundai proovile panna ning keerab pikemalt mõtlemata sellelt kõrvale. Läbi kõrge heina väga aeglaselt mäkke tõustes kuuleme korraga mingit kolksu vasaku esiratta juures. Sõidame pisut edasi, kuid taksojuhi hing ei anna rahu. Ta peatab auto ning ütleb justkui enese rahustamiseks: «Pole hullu, ma lähen lihtsalt korraks vaatama.»

Õnneks paistabki kõik korras olevat ning sõit võib jätkuda.

«Pea nüüd siin kinni!» ütleb proua ning hakkab autost välja kobima. Tõelise viisa-
ka džentelmenina hüppab ka taksojuht välja ning aitab teda.

Maaliline viimane puhkepaik

«Kuhu need vanad fotod saidki?» küsib proua Lidia reipalt. «Ahah, näed, needsamad mäed on siin taustal. Ma ise käisin ka matustel.»

Jalutame koos mööda kunagise kalmistu lääneserva, kus nüüd on rohumaa. Värsked hauad oma siniseks võõbatud tarade ja meeletute kunstlillekuhjadega on kõik ida pool. Mõistagi on seal ka paras ports viina- ja õllepudeleid.

«Ida haud oli ikka väga pikalt märgistatud. Algul oli ka väike tara. Nüüd ei ole enam midagi järel,» vangutab Lidia pead. «Meil on siin lehmad vabapidamisel ja nad käivad ka surnuaial mäletsemas,» lisab ta vabandavalt.

Siis pöördub proua Lidia minu poole: «Nüüd pead iia mingi mälestusmärgi jätma.»
«Jah. Aga kuhu? See on ju üks suur karjamaa! Ma tahtsin küünla osta, aga kuskil ei müüdud,» ütles vabandavalt ja lisan: «Süütan nüüd küünla kirikus.»
«See on hea mõte,» leiab ka Lidia.

Vahest tõesti on niimoodi kõige parem, et vanavanaema haud on saanud hingematvalt maalilise rohumaa osaks. Vähemasti ei ole see üksik unarusse jäetud kääbas, mida 50 aasta tagant vaatamas käiakse.