Pärast tulekahju rändaja enam Toonoja vanas suitsusaunas peatuda ei saa, kuid kellelegi on see seniajani kodu. Foto: TUULI PENTJÄRV

Kergelt kõrbesarnaseks kippuva raba rüppe on peitnud ennast Toonoja soosaar, tõeline oaas, mille lopsakate puude varjus võib väsinud rändaja lõõskava päikese eest pelgupaiga leida ja mõnusalt hinge tõmmata. Märja ilmaga pakub Toonoja rabast tulnule rõõmu kindla jalgealuse näol.

Sellele kukeseenekujulisele rabasaarele võib jõuda mitut moodi. Näiteks rühkida risti üle hiiglasliku Kuresoo. See teekond pole aga ainult pikk ja kurnav, vaid enamiku aastast ka ohtlik. Isegi kogenud matkasell, kes laukasse vajumist ei karda, peab meeles pidama, et praeguste ilmadega on tulekahju seal väga kerge puhkema.

Marsruut on hoopis kergem, kui läheneda Kaansoo—Jõesuu tee poolt, mis jääb Toonoja külast kõigest mõne kilomeetri kaugusele. Sealtkaudu tulles saab mugavalt jalutada mööda puude vahel kulgevat rada, kus suurimaks takistuseks on mõni kõrgem juurikas.

Enne promeneerima asumist tuleb siiski ületada Navesti jõgi, mis lahutab rabasaart kaitsekraavina maanteest ning on aidanud tal säilitada ainulaadset eraldatust. Kui paati käepärast ei ole, pääseb teispoole vett kahel viisil.

Natuke maad allavoolu kohast, kus Toonoja oja jõkke suubub, on kärestik, millest sooja ilmaga läbikahlamine erivägede väljaõpet ei vaja. Selle koolmekoha kasutamine vähendab ka paari kilomeetri võrra jalavaeva. Kes tahab üle Navesti pääseda kuiva varbaga, peab kasutama Aesoo rippsilda.

Iseasi on muidugi see, et nii mõnigi matkaline võib roostes trosside küljes rippuvaid ajast halliks tõmbunud laudu ja prusse nähes vabatahtlikult kärestiku kasuks otsustada. Tavaliselt ronivad niisuguseid ehitisi mööda seiklejad Indiana Jonesi filmides ja sedagi vaid juhul, kui kari verejanulisi pärismaalasi neid taga ajab.

Ent just see, et sild on lagunenud ja kõigub vee kohal päris tugevasti, muudab Toonojal käigu eriti eksootiliseks ja meeldejäävaks. Igale poole ei peagi pääsema kõpskingadega mööda betooni ja asfalti.

Kolm on kokku seatud

Toonojasid on õigupoolest kolm. Esiteks oja, mille ristija oleks otsekui tahtnud teistele kindla peale selgeks teha: «Too on oja!» Teiseks rabasaar, kust veesoon liigse niiskuse ära juhib, ja kolmandaks küla, kuhu veel möödunud sajandi esimesel poolel mahtus koguni seitse talu.

Esimesed elanikud kolisid soode kaitsvasse sülelusse juba kiviajal ning ehkki sestpeale on asustus aeg-ajalt katkenud, on inimesed sinna segase maailma eest ikka ja jälle uuesti pakku läinud.

Et eraldatud on see paik olnud alati, tõestab väljavõte 1912. aasta «Päevalehest», mis seisab rahvuspargi infostendil: «Võib siin veel tänapäev vanu Eesti talutaatisid näha, nagu nad 50—60 aasta eest olid ja elasid. Nii kannavad taluisad siin pikki juukseid, mõned nendest käivad, jalad põlvest saadik kinni mässitud.»

Kuigi artiklis nenditakse, et nooremad külaelanikud võtavad muu maailma kombeid nobedasti üle, tõdetakse samas, et ka nemad armastavad oma soosaart väga. Paraku jäi Toonoja pisitasa, talu talu haaval ikkagi tühjaks. Kahekümne aasta eest lahkus sealt viimanegi elanik.

Mardi talu, kus Toonoja Kusti ehk August Land 1987. aastani elas, paistab esmapilgul seniajani elamiskõlblik. Talumaja on rahvuspargi, keskkonnainvesteeringute keskuse ja Soomaa sõprade seltsi abiga isegi uue laastukatuse saanud. Kahjuks jõudsid laetalad enne niivõrd läbi mädaneda, et suurem osa laest on praeguseks sisse kukkunud. Suitsusaun, kus veel mõne aja eest leili sai võtta, elas paar aastat tagasi üle tulekahju ning alles ootab taastamistööde lõpetamist.

Ojatäis kohvi või teed

Toonoja nimi öeldakse tulevat toonelast. Päikeselisel päeval seltskonnaga mõnusat metsarada pidi kõmpides võib tunduda kummaline, et sellele kohale nii morbiidne nimi on antud. Ent kui istud igavikku varisenud talumaja vundamendil üksi ja ümberringi on õhtuhämarus, hiilib vägisi hinge mõte, et just niisugune koht sobib väravaks kahe ilma vahele.

Võimalik, et seosed toonelaga tekkisid oja süngevõitu värvi tõttu. Kui päike veele peale paistab, läigiks sängis just nagu kange tee, puude või pilvede varjus omandab vesi aga kohvi tooni.

Värvi saab oja oma peamiselt toitjalt Kuresoolt. Erinevalt rabast, mis turbasambla juurdekasvu tõttu iga aastaga millimeetri võrra paksemaks muutub, hoiab oja saledat joont ja on endiselt enam-vähem samasugune kui tuhandeid aastaid tagasi. Nüüd vonkleb ta sügava oru põhjas nagu mingi hiiglaslik eebenipuu karva madu, kes on sõnajalgade ja sangleppade vahele peitu pugenud.

Põuaajal on Toonoja vesi eriti vaga ega paista millimeetritki liikuvat. Tema kallastel seevastu käib meeletu sigin-sagin. Rabistades sööstab põõsast välja laanepüü, sootihased piiksuvad ja väike-kirjurähn taob vastu kuivanud mändi hoogsalt takti. Jalgealune teerada tundub lausa voolavat: seal sibavad mitmekümnemeetrisel lõigul edasi-tagasi tuhanded kuklased.

Mis siis, et inimene on selle surnute asupaiga järgi nime saanud rabasaare pealt lahkunud. Elu käib seal täie hooga edasi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5