Näidendis on peale Charlotte kokku ligi 40 tegelast Charlotte pereliikmetest ja sõpradest natsiohvitseri, telesaatejuhi ning näitekirjaniku endani. Kõiki neid rolle mängib laval Raivo E. Tamm. Foto: Ants Liigus («Pärnu Postimees»)

Kapist või täpsemalt esmaabikapist, millele «suurest» elust ametialase edutamise ja sisemise erutumise hirmus taandunud tundeline õilishing kunstnikerdusi voolib, on tragikoomika vahenditega tehtud otsekui tegeliku elu aseaine, viimane vahejaam (sotsiaalse) olemise ja mitteolemise vahel.

Teater elust enesest

Viimaste kümnendite jooksul on mõistest «kapp» (inglise keeles closet, saksa keeles schrank) kujunenud üks läänemaailma kuumemaid kõnekujundeid. See süütu sõna osutab väljaspool oma objektistavat tavakasutust valuliselt ühele inimese kui sotsiaalse looma muidu üha kasvava tolerantsuse suurimale komistuskivile — suhtumisele bioloogiliselt determineeritud omasooiharusse.

Nii räägitakse homode puhul kujundlikult kahest vastandlikust protsessist: kapis olemisest ja kapist väljatulekust. Kapp on seega midagi säärast, mis asub paljudel (keskeltläbi igal viieteistkümnendal!) meie hulgast tegeliku identiteedi ja avaliku isikukuvandi vahel. Kapp varjab, laseb keskmisest pisut erineva seksuaalse sättumusega inimestel paista enamuse vaikiva surve tõttu avalikkuse (ja teinekord ka enese) silmis sellena, kes nad tegelikult ei ole.

Seda sorti kapi kui sotsiaalse nähtuse olemasolu (mis on näiteks Eestis ikka peaaegu enesestmõistetav ja isegi normatiivne) räägib ausas keeles ühiskonna ja kultuuri üldisest arengutasemest, selle vastavusest demokraatia ja isikuvabaduse pealtnäha üpris abstraktsetele, ent praktikas siiski konkreetselt teostatavatele ideaalidele.

Tuleb tunnistada, et käimasoleval sotsiaalse kunsti ajastul on keskvoolu sõnateater end seksuaalvähemuste temaatikast eemale hoidnud. Eestis tehtud draamalavastustest, kus peategelas(t)eks on homo(d), meenuvad siinkirjutajale üksnes Georg Malviuse lavastatud «Inglid Ameerikas» (Draamateater 1996) ja «Bent» (Vanalinnastuudio 2003).

Homoseksualismiga lähedalt, ent mitte põhjuslikult seotud transvestism kui elust enesest pärinev teater on draamakunstile sootuks halb teema: siin kipub vorm võimalikku sisu alati juba ette üle mängima ning tulemus on otsekui paratamatult perversselt koomiline või siis lihtsalt perversne. (Peaaegu täielikult õnnestus mõlemast hoiduda Erkki Otsmani lauluetendus «Armastuse paraad», mille lavastas 2003. aastal Liis Kolle.)

Dramaturgia jääb tegelikkusele alla

Juuni lõpul esietendus Pärnu Endla teatri suures saalis Tiit Palu lavastatuna USA kirjaniku Doug Wrighti mononäidend «Ma olen iseenda naine» (2003), mis räägib ajaloolisest tegelikkusest laenatud faktide toel Berliinis elanud transvestiidi Charlotte von Mahlsdorfi (1928—2002) tegemistest, taustaks natsionaalsotsialistlik ja sotsialistlik (Ida-)Saksamaa.

Lotharina sündinud Charlotte jääb ajalukku rohkem sotsiaalse kui bioloogilise fenomenina: koguni kahe teineteisele järgnenud režiimi ajal, mil homoseksualism oli kriminaalselt (ja ka füüsiliselt) karistatav, suutis ta toimida väljaspool sotsiaalse mimikrina toimivat «kappi».

Teisalt elas ta vana mööbli kollektsionäärina sõna otseses mõttes kappide keskel, korraldades külma sõja aastatel oma kommunistliku Ida-Saksamaa pealinnas asunud muuseumi-korteri keldris seksuaalvähemustele mõeldud klubi- ja kabareeõhtuid.

Alaliselt atraktiivset peategelast otsivale narratiivsele kunstile on selline karakter koos oma keskkonnaga puhas jackpot. Paraku pole teostus kõnealusel juhul kaugeltki teema vääriline. Doug Wrighti näidendis jääb tegelikkust vahendada püüdev kunst elule alla. Küllap just seepärast, et püüab ajakirjandusliku ja allikakriitiliselt ajaloolise lähenemisega reaalsusele liiga lähedale pugeda.

Wright pole leidnud näidendis siinkirjutaja silmis ei õiget vormi ega lähenemisnurka. Totalitaarses ühiskonnas püstipäi elanud transvestiidi siseelu asemel on teda huvitanud väliseid fakte mööda liikuv ajalooline tõde, mis asetab selle värvika isiksuse eludraama raskuspunkti seksuaalpsühholoogiast ja -sotsioloogiast kuhugi ajakirjandusliku kriminalistika proosalistesse vetesse. Teema, mis pakub imagoloogiliste, sotsiaalsete ja eksistentsiaalsete küsimuste harva esinevat põimingut, on lihtsalt raisatud.

Enam kui kaks tundi kestva kahevaatuselise etenduse jooksul ei saa me teada midagi rohkemat kui seda, mis on mõnest interneti entsüklopeediast ammutatav paari minutiga.

Kõiges biograafilisi (ehkki sageli üksteisele vasturääkivaid) fakte järgiv retrospektiivne narratiiv jääb üksnes välisele pinnale: peategelase karakter avaneb ainult niivõrd, kuivõrd näitleja, Endla lavastuses Raivo E. Tamm, karakterile omalt poolt juurde lisab. (Selles mõttes on sama dramaturgi markii de Sade’i elust kirjutatud «Quills» oma julge fantaasialennuga igas mõeldavas aspektis palju kõnekam.)

Spekuleeriksin, et kõik need arvukad kirjanduspreemiad, mida see näidend mõne aasta eest pärast esmalavastust Ameerikas pälvis, tulid rohkem teema kui selle dramaturgilise teostuse eest ning et arvukas geikogukond, kelle suhtarv on kunsti- ja kirjandusringkondades teadupärast eriti suur, andis oma konkreetsele ajaloolisele isikule postuumselt mõeldud respect-punktid nüüd tagantjärele tema elust rääkivale näidendile (Charlotte von Mahlsdorf suri täpselt aasta enne näidendi esmalavastust).

Ehk peitub probleem hoopis asjaolus, et see algul Off-Broadwayl etendunud tekst näeb oma sihtgrupina just homosid ja transvestiite, kellele tunduks heterost siinkirjutaja ootuste realiseerimine omakorda enesestmõistetavuste kordamisena?

Nii sotsiaalne elulooteater kui komöödia

Endla lavaversiooniga tuleb seevastu igati rahule jääda. End mitme isikupärase autorilavastusega kehtestanud Tiit Palu loomebiograafias on see nii oleviku kui tuleviku perspektiivist vaadatuna ilmselt väike ja kõrvaline töö.

Täpse ja tundliku režii kõrval väärib ta aga eelkõige kiitust madala lavastajaprofiili eest: ta suutis vastu panna küllap tedagi mingil moel külastanud kiusatusele igast repliigist publiku rõõmuks jõuga jämekoomilist nalja välja pigistada.

«Ma olen iseenda naine» jääb Endlas kuhugi sotsiaalse sõnumiga elulooteatri ja mõõdukalt meelelahutusliku komöödia vahele. Õige rütmi ja hingamise annab sellele monoetendusele Raivo E. Tamme meisterlik osatäitmine ligemale 40 rollis, millest enamik piirdub küll üksnes mõne repliigiga.

Juba pikka aega vabakutselisena tegutsev Raivo E. Tamm on oma senise karjääri ehitanud eelkõige erisuguste jobude kehastamisele. See on olnud tema peamine ampluaa, valdkond, milles talle (eriti pärast Dan Põldroosi varajast lahkumist) Eestis praegu ilmselt võrdset ei ole.

Eeldasin millegipärast, et Endla suvelavastuse rolli transvestiidina mängib ta samasse väravasse. Aga ma eksisin ning võin nüüd tunnistada, et olin nii Tiit Palu kui Raivo E. Tamme natuke alahinnanud. Nende kahe koostöös valminud «Ma olen iseenda naine» üritab kesisest dramaturgiast nii psühholoogilises kui sotsiaalses mõttes maksimumi välja pigistada ning see ka õnnestub.

Käesoleva teksti esseistlikus alguses esitatud sotsiaalkriitiliste konstateeringute valguses peab tõdema, et ehk peitub selle näidendi/lavastuse suurim väärtus ja tähtsus hoopis rahvavalgustuslikus rollis. «Ma olen iseenda naine» on meie normatiivselt heteroseksuaalses ühiskonnas rohkem ajaloo ja kodanikuõpetuse tund kui kunst ja/või meelelahutus. Üks ei välista mõistagi teist ning Endlas ongi tabatud kaks kärbest korraga.

LAVASTUS

Doug Wrighti «Ma olen iseenda naine» Pärnu Endla teatris

• Tõlkija ja lavastaja Tiit Palu

• Kunstnik Silver Vahtre

• Valguskunstnik Margus Vaigur

• Muusikaline kujundaja Feliks Kütt

• Kõigis osades Raivo E. Tamm (külalisena)

• Näidend on võitnud nimekaid draamaauhindu, millest märkimisväärsemad on 2004. aastal Drama Deski, Tony ja Pulitzeri preemia parima näidendi eest.

Allikas: Endla

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5