Tartu botaanikaaia suurte kogemustega aedniku Annela Nõmmiku sõnul nõuab kiviktaimla rajamine põhjalikku planeerimist ja hulga nippide arvestamist.
Mägiaed vajab õhulist mulda ja päikest
13. september 2009, 22:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustuseks täpsustab ta, et sõna «kiviktaimla» on väga üldine ja tähendab igasugust lillepeenart, mille kujundusse kuuluvad kivid.
«Alpitaimede asjatundjad soovitavad kasutada mõistet «mägiaed» suurema ning «mägitaimla» ja «mägipeenar» väiksema paiga kohta, kus kasvatatakse alpitaimi,» kõneleb ta.
Mägitaimed armastavad päikest
«Mägiaed omakorda jaguneb veel eri tüüpideks taimerühmade nõudmiste ja kujunduse järgi,» tutvustab aednik.
Nii liigitatakse mägiaiad kaljuaiaks, rusukaldeaiaks, turbaaiaks, kõrgpeenraks, kuivmüüriks ja moldaiaks ning neis kasvatatakse kääbuspuid ja -põõsaid, kohevaid ja laiuvaid padjandeid, madalaid või tihedat katet moodustavaid vaiptaimi, alpiaia püsikuid, rosette moodustavaid taimi, madalaid sibullilli ja üheaastasi mägitaimi.
Annela Nõmmik rõhutab, et kuigi need taimed võivad pärineda maailma eri osadest, vajavad nad kõik head drenaaži, õhulist mulda, suuri kive, mille alla peita juured, ning kahe-kolme sentimeetri paksust killustikumultši.
«Mägitaimed ei talu suurte puude lähedust, seisvat vett, seisvat õhku ega rammusat ja tihedat mulda. Nad armastavad päikest,» räägib ta.
Seega tuleks mägiaiale valida soe koht, mis ei oleks väga tuuline. Mägiaia kuju välja mõeldes võib julgelt fantaasiat kasutada.
Kõige loomulikumalt mõjub Annela Nõmmiku arvates muru tasemelt algav aed, mis suundub kallakut pidi alla.
«Hea on mägiaeda rajada looduslikule kallakule, aga selle võib teha ka täiesti tasasele pinnasele,» ütleb ta.
Mitu tähtsat kihti
Annela Nõmmik nendib, et kõigepealt tuleb loodava mägiaia kontuur nööri ja tikkudega maha märkida ning siis peenra alus umbrohtudest puhastada.
«Mulla võib mitu korda läbi kaevata, aga teha võib ka keemilist tõrjet,» õpetab ta.
Seejärel tuleb töödeldud pind katta peenravaibaga ning sellele drenaažiks peale kuhjata 15—30 sentimeetri paksune kivikiht. Annela Nõmmiku sõnul sobivad hästi poolikud punased tellised, ahjukivid ja munakivid, aga mitte paekillustik. «See juhib küll vett hästi allapoole, aga mööda kapillaare tõuseb ülespoole aluselise reaktsiooniga vesi, mida mõni taim ei talu,» põhjendab ta.
Ka drenaažikiht tuleb katta peenravaibaga — selle ülesanne on hoida pinnast kivide vahele tungimast — ning peenravaip omakorda vähemalt 10-sentimeetrise pinnasekihiga.
Pinnaseks kasutatakse Annela Nõmmiku jutu järgi segu, mis koosneb võrdsetest osadest tavalisest sõelutud umbrohuvabast aiamullast, neutraliseeritud turbast ning jämedast liivast või peenikesest kruusa- või graniitkillustikust.
«Hapulembeste taimede puhul võiks kasutada veidi teistsugust mullasegu, mis koosneb kolmest osast jämedast liivast, kolmest osast jämedast neutraliseerimata heledast freesturbast, ühest osast männimetsa alt kogutud okkakõdust ning ühest-kahest osast hapu reaktsiooniga kompostist,» lisab aednik ning mainib sedagi, et kui peenraks kavandatav ala asub vett hästi läbilaskval liivasel või kruusasel pinnasel või kallakul, ei pruugi drenaažikihti tarvis olla.
Kivid hoiavad koos
Mäge moodustava pinnasehunniku kooshoidmiseks ja sellele kauni vormi andmiseks kasutatakse Annnela Nõmmiku ütlemist mööda tavaliselt kive.
«Taimedele sobivad neutraalse reaktsiooniga graniitkivid, aga ka paekivid, mis on õhu ja vihma käes seisnud — värskelt murtud paekivi eraldab mulda ohtralt aluselisi ühendeid. Samuti passivad peenrasse savist torujupid ja puupakud,» kõneleb ta.
Alumise ringi kivid soovitab aednik paigutada nii, et nood ei liiguks: tuleb ju nendele astuda, kui peenra eest hoolitsetakse. Paika on tarvis panna ka tulevikus ülevalpool asetsema hakkavate suuremate kivide aluskivid ehk vundament.
«Enne ülemiste kivide kohalesättimist tuleb alumiste kivide vahele sobitada taimed, sest pärast on seda väga raske teha,» sõnab Annela Nõmmik.
Kui kiviktaimla planeeritud kõrgus on saavutatud, jääb üle see veel väikeste kivide ja mullaseguga viimistleda. Taimi võib istutada sügiseni, ent enne külmade tulekut peaksid need jõudma juurduda.
«Taimed peab istutama mullasegupinnast pisut kõrgemale, sest kogu peenar tuleb pärast istutamist katta vähemalt kolme sentimeetri paksuse kiviklibukihiga,» toonitab Annela Nõmmik ning ütleb, et katteks sobib graniitkivikillustik.
«Kattekiht püsib kogu aeg kuiv ja aitab vältida taimede juurekaela mädanemist. Samal ajal ei lase kattekiht niiskusel alumistest kihtidest auruda ja vähendab umbrohtumist. Selleta kuivaks peenar kiiresti.»
Ja kui taimed on istutatud, tuleb neid korralikult kasta.
Taimi valides soovitab Annela Nõmmik lähtuda sellest, et õieilu jätkuks varakevadest sügiseni. «Mõistlik on alustada vähenõudlike mägitaimedega ja liikuda siis edasi suurte haruldusteni välja.»