Viimasel ajal on hakatud kordama vana lugu, et kui mujal maailmas soetab inimene endale auto ja maja ning pärast seda saab lapse, siis eestlane muretseb nii maist vara kui lapsi.
Juhtkiri: Vaevasambla õied
14. august 2009, 17:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Levinud uskumuse järgi on eesti keel maailmas ainuke, milles on kasutusel sõna «turi», teistel rahvastel selle kehaosa kohta eraldi väljendit polevat. Tõika analüüsides on leitud, et sõna sündis raskest tööst, kupja plaksuvast piitsast, verest, higist ja pisaraist. Eestlase käsitluse saab kokku võtta Ernst Enno sõnadega: «Vaevasammal, muresoo.» Sellise taustaga rahvalt ei tasu teab mis elurõõmu loota.
Seda üllatavam on tõsiasi, et Euroopa Komisjoni tänavu suve algul korraldatud uuringu järgi on Eesti kodanikud Euroopa Liidu tuleviku suhtes kõige optimistlikumad. Ehkki eestlased peavad riigi majandust nõrgaks ega usalda valitsust, on nad oma pere eluoluga üldiselt rahul.
See ei üllata mitte ainult rahvuslikule meelelaadile mõeldes, vaid ka hirmuäratavat ja üha kasvavat töötute arvu vaadates. Nagu teised eurooplased, peavad eestlasedki kõige suuremaks mureks just tööpuudust. Viimastel andmetel ei ole teenistust igal viiendal mehel. Näib, et sellest hoolimata usaldab eesti leibkond oma perepead, olgu see siis kas töötu mees või kahe eest rabav naine.
Hea hinnang oma pere olukorrale võib tähendada ka seda, et teoks hakkab saama palju räägitud väärtuste ümberhindamine ning materiaalse heaolu kõrval tuntakse rõõmu soojadest inimsuhetest, üksmeelest ja vastastikusest toetusest raskel ajal, mis ei saa ju lõputult kesta.
Optimisti ja pessimisti erinevust pidi kõige paremini iseloomustama see, kuidas kumbki näeb pooleldi täidetud veeklaasi. Kui pessimist leiab, et klaas on sama hästi kui tühi, siis optimisti arvates on see peaaegu täis. Kas suurem osa majanduskriisist on veel ees või on see peaaegu läbi?