Kaks aastat tagasi jooksis kokku mitu huvitavat asjaolu, mis panid mind mõtlema Ameerika Ühendriikides õppimisele.
Stipendium viis ookeani taha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtasin ühte USA professorit, kes rääkis oma riigi headest õppimisvõimalustest. Tutvusin ühe Eesti tüdrukuga, kes juba õppis Ameerikas ning rääkis kogetust ainult positiivset. Kuulsin ka innustavaid sõnu USA saatkonna pakutava Fulbrighti stipendiumi kohta, mis katab õppimis- ja elamiskulud.
Nii otsustasingi kaks aastat tagasi Fulbrighti stipendiumi taotleda.
Kandideerimisprotsess oli vaieldamatult üks töömahukamaid etappe kogu minu USA õpinguloos: pabereid tuli läbi närida ja toota kuhjade kaupa. Kuid kui jaatav vastus pika ootamise järel saabus, algas minu senise elu üks põnevamaid aastaid.
Programm aitas sisse elada
Kõigepealt osalesin kolmenädalases Fulbrighti stipendiumi sisseelamisprogrammis.
Koos minuga oli Ohio osariigis Athensi linnakeses 40 eri riikide stipendiaati. Meile tutvustati USA kultuuri ja haridussüsteemi eripära, teadustegevuses kehtivaid reegleid ning muudki. Eesmärk oli üliõpilaste kultuurišokki leevendada ja õppetegevust hõlbustada.
Tuleb tunnistada, et suurem osa sellest kolmest nädalast kulus uute sõprade leidmisele, sest tihedat õppeprogrammi veel ei olnud. See oli vaieldamatult üks seltskondlikult aktiivsemaid aegu õpingute jooksul.
Kultuurišokk jäi tulemata
Seejärel suundusid stipendiaadid ülikoolidesse ning algas pingeline kooliaeg. Minu õppimiskoht oli New Yorgi osariigi ülikool Stony Brookis.
Stony Brook on väike Long Islandi ülikoolilinn ligikaudu 90 kilomeetri kaugusel New Yorgi linnast. Sealses kõrgkoolis on üle 22 500 eri riikide tudengi, suurem osa Aasiast.
Tänu Fulbrighti stipendiumile sain ülikoolis läbida üheksakuulise programmi, mille tulemusena on mul nüüd personalijuhtimise sertifikaat (inglise keeles Advanced Certificate in Human Resource Management).
Huvitav on see, et kui olin kuu aega koolis käinud, hakkas kujunema rutiin. Poleks uskunud, et harjun uue keskkonnaga nii ruttu. Palju räägitud kultuurišokk jäi mul läbi elamata võib-olla sel põhjusel, et Eesti kultuur ei erine USA omast nii suuresti kui näiteks Hiina või India oma. Pealegi külastasid mind sageli lähedased.
Koduigatsust aitasid tudengitel leevendada veel hooldustpered (hostfamily), kes heategevuse korras endale teistest maadest pärit üliõpilasi külla kutsusid, neile võimalikult koduse olemise lõid ja kohalikku kultuuri tutvustasid.
Eksamil teist võimalust ei anta
Kui rääkida õpingute erinevustest, siis Ameerika ülikoolides on tunduvalt rohkem interaktiivseid loenguid kui Eesti ülikoolides. Õppejõudude peamine roll on üliõpilaste diskussioone ohjata. See eeldas tudengitelt enne tundi minemist käsitletava materjali läbitöötamist ja oma seisukoha ettevalmistamist.
Loengutes kohustuslikud õpikud tuli tudengitel osta, sest raamatukogust neid laenata ei saanud.
Ameerika ülikoolide programmides on märksa enam järgitud poliitilist korrektsust: et ei oleks soolist, rassilist või muud diskrimineerimist ning kõneldes ei kasutataks ebakorrektseid väljendeid.
Kodutööde esitamise tähtajad on sageli antud kellaajalise täpsusega. Kui neid ületada, kukub hinne automaatselt kas iga tunni või muu ajaühiku järel allapoole.
Eksamite kord on range: kui need ebaõnnestuvad, tuleb kogu kursus uuesti läbida. Teist, saati siis kolmandat võimalust samal semestril ei anta.
Juured on olulised
Suur boonus programmi juures oli võimalus reisida. Kasutasin kogu vaba aja Ameerika Ühendriikide ida- ja läänerannikul imelise looduse nautimiseks. Vaadata on seal tõesti palju.
Oma võõrsil viibimise ajal õppisin palju nii USA kui teiste riikide ja rahvuste kohta. Näiteks ei teadnud ma enne, et Ameerika elanikud on väga usklikud — igas väikeseski külas on vähemalt kolm kirikut.
Leian, et USA-s tegelikult alles otsitakse kultuuri, mida ühiseks pidada. Kõigi rahvuste esindajad, ka need, kes on juba teist või kolmandat põlve ameeriklased, on paljuski kinni päritolumaa traditsioonides ja kommetes.
Kõige olulisem, mis võõrsil õppisin, on armastus oma kodumaa vastu. See võib küll tunduda lääge, kuid eemal viibides sain aru, kui palju head võtsin Eestis igapäevase ja tavalisena, oskamata seda väärtustada.
Kokkuvõttes võin öelda, et välismaal õppimisega ei kaota midagi, võidab aga väga palju. Nii nagu iga muskel kehas vajab treenimist, on ka ajule oluline pakkuda pidevat koormust uute ülesannete näol. Välismaal õppimine annab selleks ühe võimaluse.