Vanameistri Nikolai Kormašovi (esiplaanil) 75. sünnipäeva tähistamine tänavu augustis Tallinnas on saanud suurepärase järje Viljandi Kunstisaalis. Siin on avatud kogu Kormašovide perekonna kunstnikest liikmete loomingu näitus. Foto: Peeter Kümmel

Suurejooneline väljapanek sai alguse maalikunstnik Nikolai Kormašovi 75. sünnipäeva tähistamisest tänavu augustis Tallinnas. Pärast juubelit olid pildid väljas Võru Muuseumis.

Näituselaual on kiri järgmise sõnumiga: «Igavene ootus. Sellise nime pakkus meie näitusele välja isa. Ootus moodustab loomuliku ja igapäevase osa meie olemisest. Ootusega alustame oma elu ja iga oma päeva ning ootusega need ka lõpetame. /.../

Usk tulevikku, lootus uuteks avastusteks ja kordaminekuteks, armastus elu vastu on «Ootuse» põhiliseks koostisosaks. Loodame, et esitatud erinevates tehnikates ja materjalides tööd, väljendades osakest mainitud teemast, vastavad nõudliku vaataja ootustele.»

* * *

Nikolai Kormašovi osa selles väljapanekus ongi oskuslikult paigutatud kolme põhimeeleolu kandva maali «Ootus» I, «Ootus» II ja «Ootus» III vahele. Need tasub vaatajal kindlasti üles otsida ja endale lahti mõtestada, sest nendes on lihtne ja sisukas jutustus elust, milleks ongi igavene ootus. Ja huvitav on, et ka Luule Kormašova keraamiliste taieste hulgas on kesksel kohal «Ootus».

Nikolai Kormašov on pärit Muromi lähedalt Vladimirimaalt. See on vene ikoonimaalijate ja kaunite kirikute maa. Ta sai esimese kunstihariduse Ivanovost ja teise Eesti Riiklikust Kunstiinstituudist. Nõnda on tema loomingus õnnestunult segunenud vene ja eesti kunsti traditsioonid. Aga kõik see on tulnud pikkamisi.

Mäletame, et Tallinnas mõjutusi saanud noor kunstnik alustas üpris modernse ja samas mitte just vaimustava linnamaalijana, kusjuures tema kujundid olid arhitektuurist kantud geomeetrilised ja tehnilised.

Ajalehe «Molodjož Estonii» ajakirjanikule Nelli Kuznetsovale on Nikolai Kormašov seda aega meenutades naeratades öelnud, et tol ajal ta ei mõelnudki maastikele. Talle tundus, et puude ja lillekeste joonistamine on tõelisele kunstnikule madal.

Läks aastaid mõistmaks, et küsimus ei ole lihtsalt puudes, põõsastes ja lillekestes, vaid milleski võrreldamatult keerulisemas, kõik peitub inimese ja looduse suhetes. Ütleme siis nii, et meid ümbritseva maailma lihtsuses ja keerukuses ühel ajal. Seda lihtsust ja keerukust on Kormašovil õnnestunud tabada.

Nikolai Kormašov maalib puid, vanu maju, lilli ja inimesi, aga alati ei peagi lõuendil olema inimene, et edasi anda maailma ja inimeste suhteid. On öeldud, et kui kunstnik maalib mõnda maja, ei hooli ta selle arhitektuurist ja välimusest, vaid annab hoonele iseloomu ja hinge. Nõnda ehk koguni ka meistrile, kes selle maja ehitanud.

Kuid eelkõige on need kunstniku monoloogid ja dialoogid. Kord ta ütleb midagi ega oota vastust, teinekord kõneleb ja kutsub kaasa rääkima.

Portreemaalijana on Nikolai Kormašov niisama meeldejääv («Mari», «Pavel», «Ikoonimaalija», «Setu naine» jt.) kui suurte kompositsioonide loojana («Kahekesi» ja «Nelipüha»).

Näituse kõrgpunktiks võib pidada segatehnikas kaksikmaali «Võimaliku valik», mis käesolevas ekspositsioonis on tõstetud just erilisse valgusse. «Hingetänu» on sellele väga lähedane.

Kuidagi ei saa silmi lahti selle aasta hingestatuimalt taieselt «Varjatud valgus», millel on oma religioosne mõju. Kunst, mis on südamest tulnud, läheb ikka südamesse.

* * *

Luule Kormašova on eesti keraamikute hulgas üks väljapaistvamaid. Temalt on väljas väike valik, kuid milline valik! Imetlema kutsuvad nii «Lend» I, «Lend» II kui «Ootus», kuid kujundlikud ja mõttetihedad on ka «Unustatud talud» I—III ja «Vormid» I—III. Vaatad neid kergeid lende ega usu, et tegemist pole õhkõrna portselani, vaid kõrgkuumuses töödeldud saviga.

Vanameistrile ei jää oma paremate teostega alla ka Jaana Kormašov, kelle keraamikast tõstan eriti esile anumat «Päike põhjas» ning «Triibulist nõud» ja «Triibulist vaasi». Uudselt mõjuvate taieste autor kasutab edukalt vanu ornamente ja koopajooniste imitatsiooni. Kahtlemata on neis ajatut maagiat nagu värvideski.

* * *

Andrei Kormašov on õppinud graafik. Ta esitab oma loomingust omapärase lahendusega plakateid, lakoonilise kujundusega heliplaadiümbriseid, raamatukujundusi ja logosid. Tal on neist kokku pandud väike nurk, mis tõmbab tähelepanu.

Seni rohkem tarbegraafikat viljelnud autorit oleks huvitav tulevikus näha luuleraamatute illustreerijana, sest just lüürikat tema senistes kujundustes on.

Orest Kormašovi maalid on lisaks isast loodud portreele paigutatud kolme gruppi. Esimeses ruumis on oma väljapeetud koloriidis «Merivälja», «Vihula», «Kaarnajärv» ja teised, teises «XXX», «Suur natüürmort» ja «3» ning «Vidriku järv õhtul», «Maastik punase katusega» ja «Vana-Otepää».

Need nagu polekski ühe kunstniku tööd. Ühed suured ja ekspressiivsed, teised suured ja õhulised ning kolmandad väikesed ja värvikad. Ometi on neis väikestes ja värvikates rohkem kui ülejäänutes nii mõttesügavust kui mõjukust.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0