Saatus on otsustatud — Vronski (Priit Võigemast) järgneb Annale (Triinu Meriste). Foto: Tarvo Vridolin

Ugala on näidanud aastakümnete jooksul idanaabrite kirjandusklassika lavale toomisel sellist kvaliteeti ja kvantiteeti, millega võiks Eestis võistelda üksnes Vene Draamateater.

Eriti suur elavnemine on toimunud pärast sajandivahetust. Viljandi teatri viimase viie aasta repertuaarist leiame kaks lavastust Tšehhovi ja Dostojevski tekstidele, ühe Gogoli ja ühe Ostrovski näidendi. Lev Tolstoi pärandist oli Ugalas viimati 1998. aastal «Elav laip», mille tõi lavale Kalju Komissarov.

Otsus lavastada «Anna Kareninat» väärib tähelepanu kui tark ja julge repertuaaripoliitiline samm. Vastupidiselt moodsamale dramaturgiale esitab see väljakutse rohkem tegijatele kui publikule. Ugala trupi ja külalislavastaja kiituseks peab ütlema, et sellest on auga välja tuldud.

Mihhail Tšumatšenko tehtud dramatiseering keskendub Karenini, Karenina ja Vronski armukolmnurgale ning laseb teisi tegelasi lavale üksnes niivõrd, kui see on sündmuste arenguks vajalik. Lavastaja on mõistetavatel põhjustel loobunud Kitty ja Levini tegevusliinidest. Nimetatutega koos jäid näidendist välja ka viimase vennad ja Varenka.

Puhastatuna seeläbi peaaegu täiesti religioossetest, filosoofilistest, (sotsiaal)poliitilistest ja majandusteoreetilistest küsimustest, on stiilipuhtaks armudraamaks taandatud «Anna Karenina» lihtsalt vene «Madame Bovary», mida Tolstoi ilmselt ka surmaähvardusel omaks poleks tunnistanud.

Teisalt vastab näidend oma kompaktsuses ja keskendatuses pealkirjale hoopis paremini kui vene klassiku mitmekihiline romaan ja sobib igati draamalavale.

Noored näitlejad

Etenduse veavad hästi käima esimese vaatuse operetlikud stseenid. Publiku ees on läbimõeldud liikumine, muusika ja valgus. Visuaalselt haarava lavakujunduse foonil püüavad pilku suursugused kostüümid ja soengud (kunstnik Aime Unt).

Eelkõige jäävad avastseenides silma Ugala noored ja ilusad näitlejad, kelle rohkus ja värskus tekitab tunde, et viibid mõnel lavakooli diplomietendusel. Ehkki mõne rolli puhul oleks eeldanud pisut eakama näitleja kasutamist, näiteks Jaanus Kase meisterlikult mängitud advokaat, kes paistis duetis Aivar Tommingasega lihtsalt liiga poisike, ei väljunud keegi ansamblist või kunstilise usutavuse piiridest.

Tšumatšenko käe all on sündinud suur hulk tähelepanuväärseid kõrvalosatäitmisi, mille täielik üleslugemine tähendaks paratamatult kogu kavalehe ümbertrükkimist. Siinkirjutajale jäid eredalt meelde Hilje Murel, Kadri Lepp ja Maria Soomets, eriti aga Aarne Soro. Oma lootusetus headuses astus teenri rollis üles vanameister Peeter Jürgens.

Usun, et paljudele on enne teatriskäiku kõnealuse lavastuse suurimad küsimärgid peategelasi kehastavad Triinu Meriste ja Priit Võigemast. Eks ole Anna Karenina ja krahv Vronski kõigile haritud inimestele tuttavad juba romaanist ning iga väiksemgi kõrvalekalle lugedes tekkinud subjektiivsest kujutlusest ei leia sellistel puhkudel leplikku mõistmist.

Meeleheite asemel kergemeelsus

Ehkki Triinu Meriste eelmist suurrolli klassikalise monumentromaani kangelanna kehastamisel (Tõnu Lensmendi käe all vaataja ette jõudnud «Triumfikaares») varjutas kehv lavastajatöö, võib seekordset osatäitmist pidada selgeks õnnestumiseks. Meriste Karenina pole mitte staatiline sümbol, vaid elav inimene.

Kui Tolstoi romaan jätab lahkelt võimaluse tõlgendada nimikangelanna karakterit, motiive ja isikut vastavalt lugeja enda moraalsetele tõekspidamistele, on Kareninat näiteks balletilaval kujutatud enamasti pigem tumedates toonides. Valge või punase asemel on ta sageli markeeritud kui must, süütuse ja armastuse asemel on tema märgiks hoopis surm.

Pisukese üllatusena on Meriste Karenina palju puhtam ja heledam kui Tolstoi romaanis või levinud tõlgendustes. Meeleheite asemel domineerib tema karakteris ja kiindumuses pigem lõunamaine kergemeelsus.

Ugala väikeses saalis liikuva Karenina hukutab sotsiaalses mõttes süüdlaslik, ent sisemiselt süütu armastus, kus ei puudu toores iha ja mängulust, mis tema seisuse, ea ja ajastu ootustega kuidagi kokku ei lähe. Siit ka loo traagiline lõpplahendus.

Priit Võigemasti krahv Vronski on noore näitleja järjekordne suurroll, esitatud nagu eelmisedki välise kerguse, veenvuse ja veetlusega. Kas tõesti võimaldab tema loomulik (lava)šarm mängida kõike?

Ent tingituna pigem dramatiseeringust jääb tema Vronski natuke liiga üheplaaniliseks. Sinisilmse Romeo romantilise kuju tagant ei paista kunagine elumees, hedonist ja egomaniakk; vaataja ei saa aimu tema ohvri väärtusest.

Kui Meriste ja Võigemasti puhul võib jääda huviga ootama, kas ja kuidas nende lavakujud ajaga ehk veel kasvada ja areneda jõuavad, siis Vanemuisest laenule võetud Aivar Tommingase Aleksei Karenin on kuni pisemate detailideni täiesti valmis ja ideaalilähedane osatäitmine, mis õigustab tema kutsumist kuhjaga.

Tommingast dubleerib edaspidi Arvi Mägi, kelle võimetes ja sobivuses pole samuti põhjust kahelda.

Vastupidiselt mitmele filmiversioonile, kus Karenin on enamasti esitatud lihtsalt kui halb ja ebaatraktiivne inimene, leiab tema tegelaskuju Ugala laval empaatilisemat kujutamist. Võrreldes romaaniga on talle lisatud nii välist temperamenti (lööb naist ja loobib asju) kui koomilist koloriiti.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67