Tundub, nagu teeksid tähtsad sõnad nende tarvitajagi tähtsamaks — kui mitte just kõigi, siis vähemasti tema enda silmis. Kantseliidi ja kohatute võõrsõnade pealetung on viimasel ajal olnud ehk hillitsetum, ent ometi massiivsem, halvavam ja jõulisem kui kunagi varem.
Ametnikud ja poliitikud on muidugi äärmiselt elujõuline ning pahatihti parandamatu inimrühm ning kantseleikeele kõrgemate vormide hulka on läbi aegade kuulunud pressiteade. Teisalt on uus põlvkond noortele omase mängleva kergusega võtnud kantseliidi sagedased vormid omaks igapäevases kõnepruugis. Kummaline on kuulata kena tudengineiut, kes pritsib vahutavaid kroonuväljendeid paremale ja vasakule nagu elupõline, kummitempel käes sündinud ametnik mullu ja muiste. Armas laps, kas sa sööd ka selle suuga?
