Palju õnne, Korsakov ja teised minu inimesed väikelinnades

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõisaorjus, aganane leib ja kupja peks, ära palun lihtsalt veidi aega unda, eks?» Tujurikkujad armu ei palu ega anna.
«Mõisaorjus, aganane leib ja kupja peks, ära palun lihtsalt veidi aega unda, eks?» Tujurikkujad armu ei palu ega anna. Foto: CatapultFilms

Laulev revolutsioon oli ja on fenomen. Impeerium murenes eestlastele tükkideks J.M.K.E. surematu «Tere, perestroika!» ja muidugi Alo Mattiiseni viie isamaalise laulu saatel. Kivide ja süütepudelite asemel võtsime kätte laulud ning nendest sai kõige tõhusam relv.

Midagi nii drastilist pole muusikas sellest peale justkui enam juhtunud. Kuhu siis on jäänud lood ja laulud, mis tungivad inimeste hinge ning mille sõnu ja viisi teavad une pealt nii pätid kui poliitikud? Need ühiskondlikuks ja kultuuriliseks fenomeniks saavad palad?

Kuhu on jäänud sõnad, mis algul raputavad ja hiljem ühendavad ühiskonna alustalasid ning mida teavad peast nii lasteaialapsed kui pensionärid? Kus on meloodiad, mille rütm paneb rahva ühes taktis hingama?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles