Laulev revolutsioon oli ja on fenomen. Impeerium murenes eestlastele tükkideks J.M.K.E. surematu «Tere, perestroika!» ja muidugi Alo Mattiiseni viie isamaalise laulu saatel. Kivide ja süütepudelite asemel võtsime kätte laulud ning nendest sai kõige tõhusam relv.
Midagi nii drastilist pole muusikas sellest peale justkui enam juhtunud. Kuhu siis on jäänud lood ja laulud, mis tungivad inimeste hinge ning mille sõnu ja viisi teavad une pealt nii pätid kui poliitikud? Need ühiskondlikuks ja kultuuriliseks fenomeniks saavad palad?