Elujõulise looma nimeline mobiiltelefon trotsib ränkraskeid kannatusi

Kõik see ei tähenda aga, et karmiks kasutamiseks mõeldud mobiiltelefon Cat B25 tõelist väärkohtlemist välja ei kannataks. Kannatab. Ja veel kuidas! Lihtsalt igal asjal on piirid.

Uppumine ja kukkumine

Muide, inglise keeles tähendab cat kassi ja sel loomal olevat üheksa elu. Tele2 kommunikatsioonijuht Hans Saarvelt julgustab telefoni vastupidavuse piire kompama ja neist ülegi astuma. Ta ütleb, et telefoni veekindluse standard on IP-67, mis tähendab, et aparaat peab meetrisügavuses vees vastu pool tundi. Ametlike kirjade järgi talub telefon betoonile kukkumist kuni poolteise meetri kõrguselt ning poolteisetonnist survejõudu.

«Need on aga minu hinnangul väga tagasihoidlikud andmed. Testi ikka nii, et lõbus oleks,» sõnab Saarvelt. «Olen YouTube'ist näinud, kuidas seda telefoni maja katuselt alla visatakse ja midagi ei juhtu. Mina soovitan viie-kuue meetri kõrguselt kukutamist küll. Samuti võiks telefonist autoga üle sõita. Eks siis näis. Nalja peab saama ja võtan vastutuse endale.»

Esimene Cat B25 jõuab minu kätte 30. aprillil, õige varsti pärast seda, kui Tele2 on selle turule jõudmise avalikult välja hõiganud.

Cat B25 on vana kooli aparaati meenutav toekas telefon, mis istub hästi käes. Kõik vajalikud funktsioonid on olemas. Ka internetis saab lihtsamad veebiküljed EDGE-kiirusel vaadatud. Lisaks suudab aparaat ühel ajal hallata kahte SIM-kaarti.

Esimese telefoni kõnekvaliteet on kehvavõitu, kohati suisa metalne. Pärast leebemaid kukkumisi põrandale muutub kõne kord paremaks, siis jälle kehvemaks. Taskulamp ei tööta.

Esimese veeproovi teen telefoniga duši all. Vesi pladiseb vastu mikrofoni ja kuularit, seega kuulen mulle helistanut väga kehvasti ja temagi kuuleb pigem vulinat kui juttu. Kui tulen duši alt välja ja raputan telefoni veest kuivemaks, muutub kõne kvaliteet paremaks.

Ootamatult hakkab aga streikima klaviatuur. Kui telefoni vastu kõva pinda koputan, hakkab mõni klahv viivuks toimima, aga kogu klaviatuuri töökorda kuivamiseks kulub mitu tundi.

Nädal hiljem on kavas karmim veekatse. Jakobsoni kooli ujula juhataja Reet Jüris lubab reporteri ja piltniku lahkelt basseini. Viskan aparaadi poolteise meetri sügavusse vette. Kui selle mõne minuti pärast pinnale toome, on pilt ekraanilt kadunud. Algul arvan, et ehk jälle klahvid streigivad, kuid koputamine enam ei aita.

Jätkame siiski telefoniga vees lobistamist, teadmata, et see vaagub juba hinge. Järsku lööb ekraan helendama ja näen, et klaasi taga on vesi. Veel hetk hiljem hakkab valguslamp vilkuma. Siis kuulen pininat ja seejärel surinat. Ongi kööga.

Sa oled mul teine

Tele2 kommunikatsioonijuht Hans Saarvelt arvab, et tõenäoliselt oli tegu vigase telefoniga, aga ega seepärast pea jutt kirjutamata jääma. «Tee rahus lugu ära. Võid ju ausalt kirjutada, et «Sakala» toimetus on tugevam kui maailma tugevaim telefon,» ütleb ta.

Mina seevastu leian, et kui tegu oli juhusliku praakmudeliga, poleks selline lugu aus. Saarvelt on seepeale lahkelt nõus uue aparaadi saatma.

Olgu ette ära öeldud, et nädalaid hiljem selgub tõde: katses osalenud telefon oligi tootja praak ja firma sai selle asemele garantii korras uue.

Teine Cat B25 jõuab minu kätte 27. mail. Esimene erinevus on juba kõne kvaliteedis: mõlemale osapoolele kostab jutt selgelt. Väike tehislik mekk on küll man, aga eks see ole loomulik, sest aparaat on ju polsterdatud veele ja löökidele vastupidavaks.

Teine telefon lausa naudib duši all käiku: klahvid funktsioneerivad nii kümbluse ajal kui hiljem. Kõik töötab.

Paari päeva pärast läheme uuesti ujulasse. Alustan sedapuhku ettevaatlikumalt ja püüan meetrisest piirist sügavamale mitte sukelduda. Telefon toimib laitmatult.

Küll aga ei taha vee all õnnestuda kõne. Mina kuulen vestluspartnerit vaid viivuks, temale saabub vaikus kohe, kui mikrofon vee alla jõuab. Lisaks kaotab telefon teispool veepiiri kümmekonna sekundi pärast levi. Ehk on üks põhjus selles, et basseiniruumis olevat üldse nigel levi.

Kõik aparaadi muud funktsioonid vee all toimivad. Klaviatuur töötab, samuti saab telefoniga pilti teha ja filmida, kusjuures jäädvustub ka heli. Kui salvestatud videot vee all vaatan, kostab heli valjuhääldi kaudu väga hästi.

Möllame basseinis kaks tundi. Lähen julgemaks ja mõnel korral käib telefon ka lubatud meetrist sügavamal. Enne basseinist lahkumist ei saa ma kiusatusele vastu panna ning kukutan ta ka poolteise meetri sügavusele. Põhjendan katse vajalikkust sellega, et basseini ääres võib ju ikka telefon vette kukkuda. Küll toon ta juba mõne sekundi pärast pinnale. Ja rõõmustan: kõik toimib endiselt. Paraku jääb rõõm üürikeseks.

Mõni minut hiljem duši all ennast ja telefoni loputades hakkab sellegi telefoni klaviatuur streikima. Ekraani taustavalgus jääb põlema, lausa tundideks. Samas kell käib edasi ja telefon annab sissetulevast kõnest helinaga märku. Et klahvid ei toimi, ei saa kõnet vastu võtta. Varsti märkan ekraani all niiskust.

Õhtul lülitab telefon ennast mitu korda välja ja sisse. Et klahvid vahepeal töötavad, saan sisestada PIN-koodi ja aparaadi ooterežiimile jätta. Nõnda see mitmeks päevaks jääbki ning klahvid enam ellu ei ärka.

Kui aku lõpuks tühjeneb, õnnestub see taas täis laadida, aga telefoni sisse lülitada ikka ei saa. Nädalaid hiljem annab Tele2 teada, et aparaat suudeti garantiikorras tööle panna.

Kolm on kohtu seadus

Teist korda tunnen, et lugu ühest maailma vastupidavamast telefonist jääb tegemata. Aga Tele2 kannatus pole veel katkenud. Hans Saarvelt lubab saata kolmanda telefoni. Sedapuhku enam mitte uue, vaid mudeli, mida parasjagu katsetab tehnikaajakiri «Digi».

IT-spetsialist Peeter Marvet peseb telefoni pesumasinas ühes töötunkedega tund aega 30-kraadises vees ja tsentrifuug huugab kuni 1200 pööret minutis. Hiljem ütleb ta, et oli loo juba valmis kribanud ja toimetusse ära saatnud, kui märkas õhtul telefoni kaamera klaasi all kondensvee tilku ja ekraani klaasi all jälgi, nagu oleks seal voolanud vesi. Lisaks olid aparaadi korpusele tekkinud kriimud.

See minule kolmas telefon jõuab «Sakala» toimetusse 26. juunil. Seda ma enam uputada ei plaani. Tahan ta kuival maal proovile panna.

Kolmas  telefon,  11  katset

217 kilo inimesi

Arvamustoimetaja Karl-Eduard Salumäe astub telefonile ning võtab ühe puusa peale maaelureporter Sigrid Koorepi ja teisele suvereporter Laura Kalami. Siis tõstab ta ühe jala hetkeks õhku, mis tähendab, et telefonil on korraga kolm inimest kogukaaluga 217 kilogrammi. Cat B25 aga ei tee väljagi.

Autost asfaldile

Kiirusel 60 kilomeetrit tunnis poetame telefoni sõiduauto aknast asfaldile. Akut kattev kaas paindub löögist lahti ja aku lendab välja — ehkki aku kaas on ülevalt kinni kahe metallkruviga, hoiab alumist osa kinni kaks plastist keelekest ja need murduvad.

Ostame poest ekstratugeva teibi ja surume kaane korpuse külge tagasi. Lülitame telefoni sisse. See töötab vähimagi tõrketa ja kuuldavus on hea. Korpusel on vaid väiksed vägivallajäljed.

Autost kruusateele

Samuti kiirusel 60 kilomeetrit tunnis viskame telefoni autoaknast kruusateele. Sedapuhku oleme enne alustanud kõnet. Fotograaf korjab ühes tükis telefoni üles ja kuuleb teist osapoolt, too aga fotograafi ei kuule. Teeme uue kõne teisele numbrile ja kõik toimib laitmatult.

Autoga üle telefoni

Peatame toimetuse auto, poolteist tonni kaaluva Škoda Yeti kõvakattega pinnatud teel. Paneme telefoni esiratta ette, ekraan ülespoole. Sõidan aparaadist üle esimese ja siis tagumise rattaga. Telefoni tagakülg saab mõne täkke juurde, aga muud midagi ei juhtu.

Kordame katset, pannes telefoni ekraaniga vastu teed. Seekord on telefonis kõne pooleli. Krõks! kostab valjult ja teravalt esimese ning veidi hiljem tagumise ratta alt. Krobelise tee teravad kivid on ekraani klaasi mõrad löönud. Tundub aga, et klaasi pinnal on eriline kaitsev kiht, sest näpu ja küünega katsudes pole enamikku mõrasid tunda.

Kõnet kuulanud suvereporter Laura Kalam ütleb, et enne kui auto telefonist üle sõitis, oli kõik kenasti kuulda: tuul, inimeste jutt, autoukse sulgumine ja mootori hääl. Siis kostis mobiiliekraani klaasi purunemine ning kõne katkes.

Lülitame telefoni sisse. Kõik töötab jälle ilma vähimagi probleemita.

Lend lossimäe nõlvalt

Võtan ette vaid Viljandis võimaliku katse: viskan telefoni lossimäe nõlval troonivalt müürilt alla. Enne panen ta salvestama, et saaks lendu hiljem videost vaadata.

Sopsti! maandub aparaat fotograafi ja suvereporteri lähedale kõrge heina sisse ning on kadunud. Helistamisest pole kasu: saame vastuseks, et mobiiltelefon on välja lülitatud. Oleme üle poole tunni tulutult otsinud, kui piltnikul tuleb meelde, et ühel tuttaval on metallidetektor.

Taavi Puru ja Ragnar Saar lõpetavad oma tööpäeva, et meile metalliotsijaga appi tulla. Tallame veel mitukümmend minutit. Pinnas piiksub pidevalt. Leiame muu hulgas kaks lömmis õllepurki.

Lõpuks satub detektoriga piltnik siiski ka telefoni peale: aparaat on püstiasendis peaaegu tervenisti pehme pinnase sisse vajunud! Piltnik kougib mobiili maapõuest välja ja ühtlasi on see kohe levis tagasi. Helistame ja kõik on jälle korras.

Muide, telefon jätkas video salvestamist ka otsapidi märjas pinnases: selgub, et tallasime sellel juba kolmandal otsinguminutil.

Väike loputus

Samal õhtul otsustan telefoni puhastada. Ehkki teip on aku kaant kinni hoidnud, on see siiski pisut irvakil ja nõnda on selle alla veidi sitket muda sattunud. Loputan aparaadi üht otsa ettevaatlikult kraaniveega. Siis eemaldan teibi ja kaane ning teen põhjaliku puhastuse.

Hiljem tekib ekraani vahele niiskust, kuid hommikuks on see kadunud. Telefon töötab muretult edasi.

Trepiproov

Järgmisteks katseteks tõmbame kaane taas teibiga korpuse külge kinni. Kukutan telefoni toimetuse keraamiliste plaatidega kaetud trepile. Teen katset pool tosinat korda järjest, et fotograaf hea pildi saaks. Telefon käitub, nagu heidetaks teda sulgpatjadele. Ehk siis ei tee asjast väljagi.

Kaks korda pillan telefoni maha kõne ajal. Teisel pool toru olev suvereporter ütleb pärast, et kolksud olid hästi kuulda. Ta lisab, et huvitaval kombel muutus kõne teise katse järel selgemaks.

Spordipäev

Järgmisel päeval lähme kolmekesi — ikka fotograaf Marko Saarm, suvereporter Laura Kalam ja mina — järve äärde Viljandi staadionile. Viskame telefoniga kaugust ja püüame seda Gerd Kanteri moodi heita.

Koos proovikatsetega teeme üle kahekümne viske ja heite. Pehme muru võtab tugeva telefoni vastu õrna embusega. Mõne korra imiteerin heiteringis katse ebaõnnestumist: aparaat lendab võrku ja kukub sama hellalt kummisele matile. On vist liigne öelda, et telefon töötab normaalselt edasi.

Parima viske, 30,92 meetrit, teeb piltnik, parim heide, 24,93 meetrit, õnnestub minul. Saanuksin isegi parema tulemuse, aga astusin viimasel korral heiteringist välja. Suvereporter võidab naiste arvestuses vastavalt 23,40 ja 17,90 meetriga.

Hüpe toimetuse rõdult

Toimetuse rõdu põrandalt alla tänavakivideni on veidi üle seitsme meetri. Ehkki mina alla ei hüppa, on telefoni eelseisvale obadusele kõhe mõelda. Üks, kaks, kolm... Mobiil maandub tuhmi tümpsuga kividele, põrkab pisut tagasi ja jääb vagusi.

Tugeva hoobi tagajärjel on telefon end välja lülitanud. Proovin selle taas sisse lülitada. See õnnestub! Aparaat töötab jälle ilma vähimagi tõrketa ning kõne kostab hästi.

100-meetrine lend

Paalalinna vastas napilt teisel pool Viljandi piiri troonib saja meetri kõrgune Elisa mobiilimast. Mis juhtub, kui visata telefon sealt tipust alla tihnikusse?

Elisa suhtekorraldusjuht Marika Raiski uurib asja ning annab katseks loa. Kohapeal instrueerib meid masti hooldustöid tegeva firma MMK Võrgud omanik Madis Põld. Ühtlasi peame andma allkirja, et kui alla kukume, oleme ise süüdi.

Saan külge rakmed ja pähe kiivri. Ronida tuleb kitsal redelil väljaspool mastisõrestikku. Kinni hoiab mind vaid üks tross, mis peaks mu peatama, kui näiteks libastun. Ronin tosina meetri kõrgusele ja tulen tagasi. Peopesad on redeli teravate servadega metallpulkadest valusad ja vaim vannub alla.

Õnneks on nõus tippu ronima MMK Võrkude töömees Rein Luik. Annan talle kaasa kaks telefoni: peale hirmtugeva mudeli Cat B25 võtab lennu ette vana, ent täiesti töötav Ericsson A1018s.

Nimelt tahan võrrelda, kuidas mõjub 100 meetrit vabalangemist tavalisele telefonile. Et asi oleks võrdne, paneme ka Ericssoni aku teibiga korpuse külge kinni. Lisaks seon mõlema telefoni külge kaks meetrit pika punase paela, et aparaat kõrgest heinast paremini üles leida.

Ja siis see juhtub: ilmselt Eesti esimene telefoniheide 100 meetri kõrguselt. Telefon, pael sabas, lendab umbes 6,5 sekundit. Kostab vaikne tümps ja maas ta ongi. Siis lendab Ericsson, millele olen enne helistanud. Kuulen pool tosinat sekundit vihinat ja all on temagi.

Tänu kirevatele paeltele leiame mõlemad telefonid kohe. Cat lebab mõnusasti kõrge heina sees ja jäädvustab endiselt videot, mille töömees mastis käivitas. Aparaadil pole miskit häda, vaid üks nurk on rohust natuke roheline. Uskumatu.

Aga veel uskumatum on, et eemal lebab lihtne töökorras Ericsson, mida pole rohi isegi kriimustanud. Kusjuures kõne ei katkenud. Vaat selliseid tavalisi vastupidavaid telefone tehti vanasti!

Olgu ette rutates öeldud, et teist võrdlevat katset Ericsson paraku üle ei ela: auto rataste all hukkub ta silmapilk.

Saatuslikud 20 meetrit

Fotograaf tahab reporterile silmad ette teha ja lubab ise masti tippu ronida, pealegi saaks kõrgelt huvitavaid pilte. Mina olen 100 meetri katsest indu juurde saanud ja mulle lööb pähe hull mõte visata Cat 25B uuesti masti tipust alla, aga nüüd masti ees olevale kõvemale, kohati kruusasele pinnasele.

Piltnik saab kindad kätte ja ronib 20 meetri kõrgusele. Siis peab temagi paremaks tagasi emakesele maale kobida. Seejärel turgatab mulle uus mõte: viskaks õige telefoni kõvale platsile madalamalt. Töömees Rein Luik on nõus, et ronib ise 20 meetrile ja lennutab telefoni sealt kruusale. Olgu võrdluseks öeldud, et tavaline viiekorruseline elamu on 15—17 meetrit kõrge.

Telefon kopsab maha ilma erilise efektita. Väliseid suuri vigastusi ei paista, ehk tuli mõni väike täke lisaks. Aga mats mõjus rohkem kui äsjane lend viis korda kõrgemalt võssa.

Saan pildi eest visanud telefoni küll sisse lülitada ja isegi kõne vastu võtta, aga seejärel lülitab aparaat end kohe välja. Sedasi surmakrampides vaevleb ta ligi poolteist päeva, vaid öö möödub vaiksel ooterežiimil.

Järgmisel õhtul kaotan lootuse, kuid proovin uuesti. Ja telefon töötab! Kaks enam kui minutilist proovikõnet ei katke, kuuldavus on hea. Kõik muu ka toimib. Milline elujõud!

Cat B25 peab sedasi vastu järgmise keskpäevani, mil kaotab taas meelemärkuse. Lisaks tõuseb tal palavik, nii et eemaldan aku. Ma ei tea, mis saab edasi, sest pean selle kirjatüki lõpetama. Aga ma vähemalt loodan, et ta veel ärkab.

ARVAMUS

Aivar Aotäht, katsetaja

Cat 25B on muljetavaldavalt vastupidav telefon. Esimene aparaat, mis ära uppus, oli tehase praak. Kuival maal talub Cat 25B raju kohtlemist lausa hämmastavalt hästi, ehkki surematu pole temagi.

Suurepärane aparaat inimesele, kes vajab telefoni rasketes oludes helistamiseks ja sõnumite saatmiseks. Mis mind häiris, oli kohati veidi tehislikult kostev kõne, kuid eks vee- ja põrutuskindel korpus nõua oma.