Omaaegsel Võhma lihakombinaadi direktoril Arvi Kotsaril tuli vahel teha asju, mis tuletasid meelde ühe maailmakirjanduse naljakama tegelase Ostap Benderi tegemisi.
Võhma kuulsas lihakombinaadis kehtis äraspidine loogika
17. mai 2013, 08:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kotsar meenutab, et pika ajalooga Võhma lihakombinaadi uus hoone oli planeeritud kommunistliku noorsoo tähtsa löökehitisena.
«Seadmed ja materjalid olid eraldatud Nõukogude Liidu tehastest, paraku ei saabunud need õigel ajal. Nii lähetati mind suure kodumaa avarustesse asju tagant tõukama. Naersime, et ole nagu Ostap Bender, kes peab kõigega imeväel hakkama saama. Kasutasin aga oma head suhtlemisoskust ja kõik laabuski,» jutustab ta.
Kui uus hoone 1975. aastal käiku läks, eraldati Kotsarile toona ülisuure boonusena Žiguli auto ostu luba.
Juba 1965. aastal ettevõttesse värvatud Kotsar liikus ametiredelil sujuvalt nii-öelda reamehest väejuhini. Ta alustas töölisena, seejärel oli keevitaja-lukksepp, edasi varustaja-ökonomist, katlamaja juhataja, peaenergeetik, bioloogiliste seadmete vanemmeister, tootmisdirektor ning aastatel 1989—1994 direktor.
Mitteparteilasest juht
«Olin toona Eestis üks väheseid, kelle kollektiiv direktoriks valis. Minu poolt hääletas 64 protsenti töötajatest. Parteilased olid vastu, sest ma ei olnud kompartei liige ega kavatsenud selleks ka saada, aga toonane esimene sekretär Jaak Allik ütles, et kui töökollektiiv usaldab, siis ei ole parteilisus määrav,» kõneleb Arvi Kotsar.
Muu hulgas tekitas parteilastes kõhedust asjaolu, et kombinaadis hoiti riigi liha- ja soolareservi ning nende kohta olid salastatud dokumendid. Küsiti, kuidas saab mitteparteilane võtta vastu salastatud dokumente. «Aga näed sai,» ütleb Kotsar muiates.
Absurdseid seiku on tal meeles veelgi. Näiteks kuidas katlamaja ehitati kombinaadist poolteise kilomeetri kaugusele. «Võhma lähistel asunud sõjaväe lennuvälja ülem tõmbas sirkliga joone ja teatas, et sellest lähemale kõrgehitist tulla ei tohi — seega korsten sinna ei passinud. Soojakaod tulid seetõttu tohutud. Pealegi tekkis paekivipinnase tõttu kevaditi kõrgvesi. Pidime meeletult vaeva nägema, et vett välja pumbata.»
Varastamine oli üldlevinud
Toonase kombinaadi äraspidise loogika hea näide oli seegi, kui mingil ajal oli loomade eluskaalu sisseostuhind 2 rubla 67 kopikat, ent välja müüdi liha 2 rublaga.
«Kui Võhmat külastas Taani turumajanduse spetsialist, pööritas ta selle peale silmi,» räägib Arvi Kotsar. «Taanlasele oli väga raske selgeks teha, kuidas selline asi võimalik on ning miks on vaja tootmiskahjusid naftarahaga kompenseerida.»
Tänapäeval ei tuleks kõne allagi tööstusest toodangu varastamine, aga nõukogude ajal oli see üldlevinud. Arvi Kotsar tunnistab, et Võhma inimesed sellest suuresti elasidki.
«Palku hoiti madalana: 1990. aastal oli lihakombinaadi keskmine kuutasu 85 rubla. Kui palgatõusu küsimuse tõstatasid, öeldi, et kõrget palka ei ole mõtet maksta, sest niikuinii varastatakse.»
Toodangu kõrvalekantimiseks kasutati Kotsari jutu järgi kõikvõimalikke nippe: liha viidi välja näiteks püksivärvli vahel või autoga. Kuigi valvurid pidid inimesi läbi otsima, pigistasid nad tihti silma kinni.
«Kombinaadi ümber oli kõrge aed ning kokkulepitud ajal pilluti lihatooteid teisel pool seda ootavatele sõpradele,» meenutab Kotsar. «Aga kui Võhmas oli võrkaed, siis Tallinna lihakombinaadi ümber oli läbipaistmatu plankaed ning sellest mööda kõndijad võisid kergesti mõne pakiga vastu pead saada.»
Absurd seisnes veel selles, et oma töötajatele või Võhma elanikele kombinaadi toodangut müüa ei tohtinud. Müügipunktis võis kaupa pakkuda jaokaupa ja sellekski pidi taotlema luba Viljandi kooperatiivilt.
Rott masinasse ei roni
Müüdi, et lihamasinatest nii mõnigi kord ka rotte läbi lasti, Arvi Kotsar kummutab. «Rotte oli palju. Külmhoones ja mujal kõva isolatsiooniga kohtades nad pesitsesid ja et toitu oli ohtralt, sirgusid nad muidugi suureks. Aga ega rott rumal ole, et masinasse ronib. Pealegi puhastati need ju õhtuti korralikult ära.»
1990. aastal oli Võhma lihakombinaat oma 45 miljoni rublase käibega maakonna suurim ettevõte. Seal töötas 618 inimest ja neist poolsada raamatupidajana. Ühe pika vahetuse jooksul suudeti töödelda 135 tonni liha.
«Iga päev pidi täis laadima kaks külmsektsiooni, kusjuures üks sektsioon koosnes neljast vagunist. Kui vaguneid ette ei lükatud, siis tehas seisis,» räägib Kotsar.
Üle poole Võhma kombinaadi toodangust vuras Venemaale.
Kotsar tuletab muheldes meelde sedagi, et kombinaadi vertikaalne nahatõmbamise masin kandis nime Leningrad ja horisontaalne Moskva. «Nii et Võhmas koorisid nahka Moskva ja Leningrad.»
Nõukogude aja lõpul, kui rubla väärtus iga päevaga langes, käis arveldamine Arvi Kotsari sõnul kartulikotitäite rubladega ja sedagi tuli teha väga kiiresti, et nende väärtus olematuks ei kahaneks. Mõnda aega kehtis koguni naturaalmajandus.
«Saatsime rasva ja konte Lätti ning tõime sealt 25 tonni seepi: majapidamisseepe, tualettseepe, lasteseepe. Osa palka maksime seebis. Leningradi lähedal asunud naftatöötlemistehasega vahetasime liha diisli ja bensiini vastu. Meie omakorda maksime majanditele loomade eest naftaga, mis oli toona suur defitsiit. Tehastest saime ka metalli ning järelkärusid ja tööriistu, neid müüsime ise ja andsime kauplustele müügiks.»
Ehkki utiilitsehh oleks pidanud asuma kombinaadist nelja kilomeetri kaugusel, oli see Võhmas kohe tapatsehhi seina taga. «Sakslased hoidsid seda nähes kahe käega peast kinni,» meenutab Kotsar.
Ka paljud kombinaadi seadmed olid ajast ja arust ning oli selge, et nõnda enam kaua edasi tegutseda ei saa. Kotsar asuski lahendusi otsima.
«Stockholmis suleti keskkonnakaitsjate nõudel tapatsehh ja rootslastega käisid läbirääkimised selle siiatoomiseks. Seadmed pakiti laevakonteineritesse ja kaks konteinerit kaheksast jõudsid juba Võhmassegi. Paraku jäi asi viimaks soiku. Tagantjärele on kahju — oleks saanud moodsa tapamaja,» jutustab ta.
Tervis hakkas jukerdama
Lihakombinaadi esimene pankrot saabus 1994. aastal. Teine, lõplik, 1996. aastal. Arvi Kotsar loobus ametist 1994. aastal.
«Seljanärv jäi kinni ja jalg ei liikunud korralikult. Doktor Ester Keba ütles pärast operatsiooni, et kui tahan tervena pääseda, pean ametist tagasi tõmbuma. Võtsin ta nõuannet kuulda ning hiljem on tervis olnud enam-vähem,» rõõmustab ta. «Olen arstile väga tänulik.»
Alates 1995. aastast on Arvi Kotsar füüsilisest isikust ettevõtjana tegelnud Kõo vallas Unakvere kandis asuvate vanaisa maade ja metsade haldamisega. Sealtsamast Unakvere külast läks ta omal ajal Tallinna tööstuskooli ja töötas mõned aastad laevade kokkupanijana.
Kodumaja Olustvere raudteejaama asulasse ehitas Arvi Kotsar 1970. aastatel oma kätega. «Kui omal ajal Eesti lihakombinaatide direktoritega läänes käisime, siis ikka imestati, et kas meil siis spetsialiste ei olegi, et ise ehitama peame,» ütleb Kotsar naerdes.
ARVAMUS
TIIU KOTSAR,
abikaasa
Arvil on väga hea pea. Kui midagi tegema hakkab, siis ikka masinaga, ja kui masin ei tööta, siis remondib selle ära. Nüri noaga ta kunagi tööle ei asu, see peab tal väga terav olema.
Tehnikahuvi on tal kõva ja vanarauda koguneb koju hirmsasti. Aeg-ajalt revideerime seda, aga ega ta kergelt millestki loobu.
Kuri ta ei ole ning kaval on ka. Viina ei võta ja suitsu ei tee. Mis sa mehest veel võid tahta.