Kreete veetis vahetusõpilasena aasta kaugel Brasiilias. Pildil on ta kohaliku klassiõega Julianaga Tacaracus ekskursioonil. Foto: Erakogu

17-aastane Sultsi külas elav Kreete Teng veetis aasta vahetusõpilasena eksootilises Brasiilias.

Et Kreete oli viimasel hetkel mineja, ei olnud tal võimalik eriti paljude riikide hulgast valida. Kodumaast ligi kümne tuhande kilomeetri kaugusel, ekvaatorist lõuna pool asuv Brasiilia tundus talle ahvatlevana.

«Tegin inglise keele testi ära ja paari päeva pärast saadeti vastus,» rääkis Kreete. Õpilasi vahendavale firmale makstud summa eest kompenseeriti talle edasi-tagasi lend Brasiiliasse ja keeletunnid kohapeal.

Samuti otsiti tüdrukule pere ja kool ning tugiisik, kes aitaks võõras riigis toime tulla.

Kõigepealt oli Kreete ühe nädala Rio de Janeiros. Ülejäänud aasta elas ta Brasiilia mõistes väikelinnas Palmases. See linn on alles 16-aastane ja seal on umbes 200 000 elanikku.

Ilmad olid seal väga soojad, kõige kuumemad kuud on august ja september. «Ühel päeval oli 46 kraadi. Kõik käivad pikkades teksades, aga palav on ju!» imestas tüdruk.

«Palmas ei saaks üldse olla, kui seal puid ei oleks, sest siis ei oleks lihtsalt õhku. Jalutad linna peal viis minutit, higi jookseb ja juuksed on märjad,» muljetas Kreete.

Sügavalt usklikud inimesed

Vahetusõpilase jaoks oli kõige raskem harjuda brasiillaste rangete usukommetega. «Igal pühapäeval läksime kirikusse, igal nädalal oli kodus mõni kirikuüritus, kirik keelas seda, teist ja kolmandat.»

Algul läks Kreete viisakusest koos perega kirikusse. «Kui lõpuks ütlesin, et kirik mulle ikkagi ei sobi, siis olid nad natuke solvunud.»

Tüdruku pere oli luteri usku. «Luteri kirikus pastor lihtsalt tuleb ja räägib. Aga ma sain käia ka katoliku kirikus.

Esimesel tunnil esinevad seal tantsijad ja kõik, kes kirikus on, tantsivad kaasa. Pärast seda räägib tund aega pastor. Seejärel palvetatakse ja uued peavad püsti tõusma. Minul kästi ka seda teha,» rääkis ta üpris ehmatavast ja huvitavast kogemusest.

Peres, kus Kreete elas, oli kolm enam-vähem temavanust õde. Brasiilias on kirikud noori täis, vanureid eriti ei näegi. «Aga suurlinnades see nii ei ole. Näiteks São Paulos küsiti, miks nad kogu aeg kirikus käivad, nemad polevat sinna kunagi sattunud.»

Metsikud peod

Brasiillastele meeldib väga pidudel käia. Nad alustavad neljapäeval ja lõpetavad pühapäeval. Reisil Brasiilia ühte suuremasse linna São Paulosse, tekkis ka Kreetel võimalus sealsetest pidudest osa saada.

«Läksime kella ühe paiku linna parimasse klubisse. Võis ka esmaspäev olla, ikkagi oli palju rahvast. Pidu oli ülivinge ja kõik tantsisid hommikuvalgeni,» kirjeldas ta. «Hea, kui kell kaheksa koju jõudsid.»

Et enamik kohvikuid ja poode on ööpäev läbi avatud, saab peolt tulles värsket hommikukohvi juua. Palmases nii metsikud pidusid ei ole, seal jõuab koju kella nelja paiku.

Kreete sai osa ka ülemaalisest sambakarnevalist. «Ainult suuremates linnades peetakse seda uhkete kostüümidega. Palmases sõidavad linnas ringi suured kõlaritega autod, mille järel inimesed sambamuusika saatel tantsivad.»

Koolitunde saadab jutuvadin

Kreete käis kokku kahes koolis. Mõlemas pool aastat. Esimeses neist oli mure, et keegi ei osanud inglise keelt, ei õpilased ega õpetajad.

«Kõik olid viis aastat inglise keelt õppinud, aga rääkida ei osanud keegi. Siis oli vaja sõnaraamatut lappama hakata.»

Kool algas kaheksa paiku ja lõppes juba kell kaksteist. Tundides tegi igaüks seda, mis meeldis. «Paljud rääkisid juttu, mõni magas, mõni mängis või laulis ja õpetaja õpetas ees.»

Kui Kreete kellegagi vestelda tahtis, tuli tal laud ja tool kas või teise klassinurka vedada. Õpetajat kuulati ainult siis, kui ees ootas kontrolltööde nädal. «Siis oli kõikidel paanika ja keegi ei lobisenud.»

Pärast suvevaheaega, mis kestis detsembrist veebruarini, vahetas Kreete kooli.

«Kui esimeses koolis tuli ette, et ei julgetud rääkida, siis teises käis täielik tsirkus,» naeris ta. «Oli õpetajaid, kes vihastasid ja panid kõik ritta istuma, aga nii ei suudetud kaua vastu pidada.»

Kõige levinum õpilaste karistamise viis oli klassiruumis palavust peletava suure ventilaatori väljalülitamine. «Tuba aina soojeneb ja soojeneb, kõik juba higistavad, aga keegi vait ei jää,» kirjeldas tüdruk.

«Lõpuks hakkab õpetajal endal nii palav, et ta ei suuda seal enam olla ja lülitab aparaadi uuesti sisse.»

Et kooli kõrvalt jäi palju vaba aega, jõudis Kreete lisaks Brasiilias ringi reisimisele igasuguste huvitavate asjadega tegelda. Näiteks proovis ta judot. Ta alustas valge vööga ja jõudis kollaseni, mis on kolmas vöö.

Veel tegeles Kreete kohaliku võitlustantsu capoeira’ga, kuid jättis pooleli, sest see on väga raske spordiala.

Lisaks mitmele huviringile käis neiu inglise ja portugali keele kursustel.

Teistsugused inimesed

Brasiilias elavad kõik pideva varguste hirmu all. «Nad räägivad, et nii ohtlik on, aga mina ei näinud ühtegi kriitilist olukorda.»

Kreete sõnul ehitatakse majade ümber mitmemeetrised kivimüürid, mille otsa pannakse klaasikillud või elektritraadid. Hoonetes on igal pool kivipõrandad.

«Seal on niisugune tava, et kingadega käiakse sees. Hüppa või voodisse!» rääkis ta. «Kui ütlesin, et Eestis sellist kommet ei ole, küsiti, kuidas ei ole, kuidas me elada saame.»

Iga päev kell pool üks oli pere ühine lõuna, mille valmistas koduabiline. «Alati oli mõni salat, riis, oad ja liha. Mina vihkan oakastet, aga nemad söövad seda iga päev,» venitas tüdruk. «Ma küsisin, kuidas nad suudavad, ja nemad ütlesid, et see on ju nii hea.»

See-eest kiidab Kreete sealset värskete puuviljade valikut. «Neid on nii palju ja nad on väga odavad. Mul ei olnud enne pooltest puuviljadest aimugi.»

Võrratu loodus

Brasiilia on võrratult ilus maa. Kreetele meeldis see, et maa asub mägede vahel, ka linnad.

Kõige tugevama elamuse sai neiu Amazonases. «Sealne suurlinn Manaus oli tegelikult kole, aga meie läksime paadiga jõgedele sõitma ja siis vihmametsadesse,» õhkas ta.

Osa oma suvevaheajast veetis Kreete perega Brasiilia väikeses maakohas.

«Seal oli palju veisekasvandusi ja mägede vahel rohkelt talusid. Istusin ühe katusealuse all, vaatasin üles ja nägin, et kohe minu pea kohal on suur madu,» rääkis tüdruk oma suurest ehmatusest. «Siis tuli peremees ja lasi ta maha.»

Vihmametsas käies nägi Kreete lisaks maole suurt ämblikku. Kui Amazonasel paadiga sõita, tulevad väikesed lapsed kanuudega turistide juurde ja hakkavad raha eest loomi näitama. Nende kanuud on loomi täis, näiteks võib seal olla neljameetrine madu ja laiskloom.

Nii Amazonases kui kodulinnas Palmases nägi neiu tuukaneid. Ka papagoid on seal tavalised ja lendavad igal pool.

Tagasi kooli

Sügisel kavatseb 17-aastane Kreete jätkata õpinguid Viljandi Carl Robert Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi kümnendas klassis.

Kindlasti tahab tüdruk kunagi uuesti Brasiiliasse minna. Et sinna sõita on hirmkallis, külastab ta esimesena võib-olla hoopis Portugali.

«Kõige tähtsam on, et keelt ära ei unustaks.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4