Peatselt doktorikraadi kaitsev psühholoog Helle Pullmann peab ennast õnnelikuks inimeseks, sest ta on sattunud uurimisteemadele, mis teda ennast mingil moel sügavalt puudutavad. Foto: Tiina Sarv

Seniajani on meeles kaks asja tookordsest vestlusest. Kõigepealt see, kui soojalt tütarlaps rääkis oma emast, kes pärast isa varajast surma teda ja venda üksinda kasvatas, ning teiseks tema kindel veendumus, et tulevikus tahab ta inimesi aidata.

Helle Pullmann valis psühholoogi kutse.

Ema Maie meenutab päeva, mil tütar tuli Tartust teadmisega, et ta on oma suureks üllatuseks edukalt ülikooli pääsenud. «Ta ostis mulle suvekostüümi. Nagu oleksin mina kooli sisse saanud!» on ema veel praegugi hämmeldunud ja liigutatud.

Nüüdseks on Helle oma õpingutega jõudnud sinnamaale, et hakkab lähiajal kaitsma doktoritööd, mille sisu kohta ta ütleb kolm märksõna: «enesehinnang», «isiksus» ja «vaimne võimekus».

«Eelkõige sügav kummardus mu juhendajale professor Jüri Allikule, kes on mind oma eeskuju ja innustusega toetanud. Pärast magistrikraadi kaitsmist ei julgenud ma doktorantuurile mõelda, kuid just tema oli see, kes pidas seda ainsaks loogiliseks sammuks. Nüüd ei kahetse ma tehtud otsust hetkegi, sest mida rohkem ma teadustööga tegelen, seda huvitavamaks läheb,» räägib noor psühholoog, istudes oma tööruumis Tartus Tiigi tänaval.

Andekus seab piirid

Helle Pullmann on doktoritööd tehes testinud rohkem kui 7000 eri vanuses kooliõpilast üle Eesti, et uurida, millest sõltub nende õpiedukus. Seniajani on kindla vastuseta küsimus, kas headele hinnetele õppimise eelduseks on sünnipärane andekus või piisab vaid püüdlikkusest ja pingutusest.

«Mäletan, et põhikoolis vaevas mind küsimus: miks on minu pilt autahvlil, kui ma pole selleks vähimatki pingutust teinud, mitmel klassikaaslasel ei õnnestu aga sinna pääseda suurele soovile ja usinale õppimisele vaatamata,» meenutab Helle.

Oma doktoritöös ta sellele küsimusele vastust otsibki ning uurib, kas õpiedukus sõltub pigem kaasasündinud üldisest vaimsest võimekusest või teatud isiksuslike loomuomaduste kombinatsioonist.

«Praegu võib väita, et heade hinnete saamiseks on eelkõige oluline üldine vaimne võimekus ehk võime loogiliselt mõelda, arutleda ja analüüsida. Kuigi ka õpilase meelekindlus ehk loomupärane püüdlikkus, korralikkus ja järjekindlus on tähtsad,» räägib Helle Pullmann.

Kui vaimne potentsiaal ja mõtlemisvõime on eakaaslaste omadega võrreldes tagasihoidlikud, ei pruugi autahvlile pääsemiseks kasu olla ei tuimast tuupimisest ega faktide pähetagumisest. Kasu on väike, kui püüdlikult omandatud teadmised ei moodusta mõtestatud süsteemi. Just teadmiste korrastamise ja omandatud info rakendamise tagabki üldine vaimne võimekus ehk intelligentsus.

Lisaks õpingutele, teadustööle ja tudengite juhendamisele on Helle Pullmann nelja aasta vältel pidanud üliõpilastele loenguid vaimsest võimekusest.

«Kuigi nüüdisajal räägitakse palju emotsionaalsest intelligentsusest, ei ole võimalik kõrvale heita teadmisi, mida intelligentsuse uurijad on sajandi vältel kogunud,» ütleb ta. «Pikalt kogutud teadmised kinnitavad, et üldine vaimne võimekus on väga oluline tegur paljudes eluvaldkondades ning seostub lisaks ametialasele edukusele ka sotsiaalsete probleemidega, mille puhul autoõnnetuste põhjustamine, kriminaalsus, töötus ja riskikäitumine on vaid mõned näited.»

Samuti on teadlased tema sõnul üksmeelel, et kuni 80 protsenti inimese vaimsest võimekusest on kaasa sündinud ja ülejäänu sõltub ümbritsevast keskkonnast. Nii näiteks realiseerub vaimne potentsiaal täielikumalt, kui laps areneb toetavas ja innustavas kodus, kus on palju raamatuid ning loogilist mõtlemist nõudvaid mänguasju.

«Kindlasti ei tohi eelnevast teha järeldust, et vaimne võimekus on ainus omadus, millest sõltuvad inimese käekäik ja edukus,» rõhutab Helle Pullmann. «Kuid pole kahtlust, et see aitab edule oluliselt kaasa.»

Mida edukam, seda enesekriitilisem

Nelja aasta eest pidas Helle Pullmann oma magistritöö põhjal ettekande auditooriumile, kus kuulajaskonna moodustasid Eesti ülikoolide silmapaistvad noorteadlased ja edukad tudengid.

Pärast ettekannet oli ta hämmingus, kui mitu kuulajat pöördus tema poole, öeldes: «Te rääkisite minu probleemist.»

«Magistritööd tehes leidsin selge seaduspärasuse, et kõrgema vaimse võimekuse või akadeemilise edukusega inimestel on üldine enesehinnang eakaaslaste omast üldjuhul madalam, ehkki kõrvalseisjale tundub loogiline, et kui kõik kulgeb justkui muretult ja edukalt, pole mingit põhjust rahulolematu või enesekriitiline olla,» tõdeb ta.

Lektor oli siiralt imestanud, kui tema juurde astus esmapilgul väga enesekindlana paistev noormees ning nentis, et ta on alati pidanud mõistetamatuks eripäraks oma õrna hinge ja karmi enesekriitilisust. «Kõik arvavad, et mul on kogu aeg justkui iseenesest hästi läinud, aga seda, mis on tegelikult mu sees, keegi ju ei näe,» oli noormees öelnud.

Kuuldud ettekandest oli ta oma sõnul saanud julgustust ja teadmise, et ta pole sugugi veidrik, vaid tegemist on lihtsalt ühe psühholoogilise paradoksiga.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.5