Valentine Alvre: Rõõm koos vastutusega

, ema ja vanaema
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valentine Alvre
Valentine Alvre Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

HOMSE EMADEPÄEVA valguses on paslik küsida, milles seisneb naiselikkus. Leian, et ennekõike valmisolekus tuua ilmale uut elu ning seda kaitsta, hoida ja ühiskonnaküpseks kujundada.


Inimsoo areng on võimalik üksnes tänu laste sündimisele ning Looja on sellest teinud naistele ülima rõõmu allika. Eks võta tüdrukud juba tillukesena oma mängudes emarolli, hoolitsedes oma nukkude eest ja püüdes neile pakkuda parimat.



Juhtusin läinud suvel oma korteri aknast jälgima läheduses asuva eramu aias kahe lapse, tüdruku ja poisi perekonnamängu. See oli unustamatu vaatepilt: mõlemad olid ametis nukklapse kasvatamisega ning neil oli selge tööjaotus ja nad aitasid teineteist.



Parim kasvukoht lapsele ongi armastusele rajatud perekond, kus nii mehel kui naisel on soov olla hea abikaasa ja hea vanem. On oluline, et täiskasvanud tunnetaksid endas vastutust olla oma järeltulijatele eeskuju ja seda juba alates lapse sünnist.



Seepärast arvan ma, et Eesti ühiskond võiks senisest rohkem hinnata neid, kes on oma lapsi hästi kasvatanud.



EMAD, KÜSIGEM endalt, kas me hoolime oma lastest ja kas oleme neile hea eeskuju! Tean üht kuuelapselist peret, kus ema käib ikka ja jälle teise mehe juures nii-öelda lõõgastumas. Hea on, et nendele lastele on antud püüdlikult hoolitsev isa, kes neid unarusse ei jäta.



Soome vanasõna ütleb, et isata laps on pool orbu, emata laps aga täielik orb.


Olen ikka emadepäeva paiku hingeliseks kosutuseks lugenud luuletusi ja muud kirjandust, mis puudutab pereväärtusi, lapsi ning vanemate rolli. Hiljuti jäid minu mällu mõlkuma Silvia Rannamaa kuldsed sõnad. Need kõlavad nõnda.



«Emad, ärge unustage oma tähendust! Rääkige sellest oma poegadele, nemad räägivad edasi. Kõnelge oma tütardega, et neil oleks, mida edasi anda.



Jutustage neile oma emast, sest tänulik meel on õnnelikkude osa, aga tänamatud võõranduvad puhtast rõõmust. /.../ Ära osta end vahetuskaubaga vabaks. Kingi oma lapsele kõige väärtuslikumat — aega! Hoidu ohvritest, ema! Ära kiitle ega kaeble nendega!»



VIIMASEL ajal on aktuaalsena püsinud küsimus, kas on


õige, kui aktiivne töötamine ja osalemine ühiskondlikus elus takistavad naistel täita oma ürgset kutsumust olla ema. See küsimus pole kuhugi hajunud.



Käesoleva aasta 22. aprilli «Eesti Päevalehes» avaldas noor ajakirjanik Anna-Maria Penu artiklis «Emadus: miks me peaksime?» arvamust, et naised ei peaks tahtma sünnitada riigile, vaid elada nagu mehed — võrdsete võimaluste, õiguste ja vabaduse keskel.



Jah, tal on õigus: ilma lasteta naisel on tõepoolest hoopis teistsugune elu kui lastega naisel. Ma olen aga kindel, et säärase mõtteviisiga ei lähe kaasa need, kes on tunda saanud emaduse rõõmu, ega need, kes seda rõõmu igatsevad.



Samas olen ma nõus Penu väitega, et suur osa mehi ei taha aktiivselt osaleda laste eest hoolitsemises. Mis on niisuguse olukorra põhjustanud?



Võib-olla see, et lapsed kannavad endas täiskasvanuks saades väärtusi ja mentaliteete, millega nad on oma vanemate majas ja koolis aina kokku puutunud. Missuguse seemne külvame, sellise vilja peame ka noppima.



LASTE KASVATAMIST ei saa käsitleda moeasjana. Selle juures on hädavajalik tugineda millelegi püsivale ja kindlale — väärtustele, mille õigsust on inimesed kogenud juba aastatuhandete vältel.



Õnneks on viimastel aastatel Eestis tasapisi hakatud looma tingimusi, et emad saaksid võimalikult kaua ja muretult oma lastega kodus olla. Peale materiaalsete vahendite võiks neile jaguda ka rohkesti moraalset tuge. Võtmesõna on siin missioonitunne, millest kasvab välja teadmine, et nendele lastele jagub alati ema hellust ja kodusoojust ning ka isal on pingelise tööpäeva järel hea koju tulla ja seal olla.



ÕNNELIKUD on need lapsed, kes tunnetavad, et nad on õnnistus, aga mitte koorem. Ema nähtud vaeva ja omakasupüüdmatu armastuse korvab laste suur vastuarmastus. See pole kuidagi mõõdetav, ei numbrites ega rahas.



Seepärast loodan, et Eestimaa pered oskavad kalliks pidada koos oldud hetki ja riik teeb rasketest aegadest hoolimata kõik, et tähtsustada lastega peresid. Laste kasvatamist tuleb pidada tööks, mitte põhiameti kõrvalt harrastatavaks hobiks. See on kindlaim tee parema Eesti poole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles