Vallavanemate meelest ei tooks reform midagi head

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandimaa vallavanemad ei näe regionaalministri eestvõttel kavandataval haldusreformil mõtet, sest see keskendub sisu asemel taas piiride ümberjoonistamisele.

Minister Siim Kiisleri plaani kohaselt nimetab riik pärast sellekohase poliitilise otsuse langetamist tõmbekeskused, mille ümber paiknevad omavalitsused peavad etteantud aja jooksul omavahel liituma. Kokkuvõttes jääks muudatuse tulemusena Eestisse praeguse 226 omavalitsuse asemele 30—50 valda ning linna, kus on vähemalt 10 000 elanikku.

Kolm Viljandimaa vallajuhti, kellelt «Sakala» plaanile hinnangut palus, avaldasid esmajoones mõistmatust, millise kasuliku efekti peaks reform andma. Kõik nad leidsid, et kaardile uute piiride vedamise asemel peaksid riigijuhid pühenduma hoopis sellele, kuidas omavalitsuste tulubaas majanduskriisieelsele tasemele kasvatada, ning jälgima, et kohapealsed otsustajad saaksid rohkem tegutsemisvabadust.

Kõo vallavanem Tarmo Riisk pole oma sõnul seni kuulnud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust, mis Siim Kiisleri juhitavat protsessi toetaks. «Kui asi kunagi tõepoolest ära tehakse, lööb see lihtsalt mõneks ajaks riigis elu sassi, aga ei lahenda ühtegi probleemi. Tegu on taas ühe poliitilise meedia-show’ga,» oli Riisk resoluutne.

Üldjoontes sama seisukohta väljendas Abja vallavanem Peeter Rahnel, kelle jutu järgi ei pea Eesti haldusjaotus olema küll kivisse raiutud, kuid muudatusi tuleks teha nii, et neist väikeste valdade elanikele tõepoolest kasu tõuseks. Käesoleval juhul ei ole Rahneli arvates võimalik aru saada, kuidas reform maale raha ja inimesi juurde tooks.

Karksi vallavanem Arvo Maling viitas samas asjaolule, et pealinnast tõmbekeskuste määramine põhjustaks suure tõenäosusega ohtralt paksu verd, sest riigis leidub piirkondi, kus lähestikku asub kaks või rohkem enam-vähem võrdse suurusega asulat. Lõuna-Viljandimaa, kus Abja-Paluoja ja Karksi-Nuiat lahutab teineteisest pelgalt kümmekond kilomeetrit, on Malingu sõnul seejuures üks iseloomulikumaid näiteid. «Mina küll ei kujuta ette, kuidas riik hakkab kaaluma, kumb on rohkem tõmbekeskus, kas Abja või Nuia,» lausus ta.

Vallajuhtide ütlemist mööda on pehmelt öeldes solvav jutt sellest, et väikesed vallad pole võimelised neile asetatud kohustusi täitma kvaliteetselt. Nende meelest on tegelik olukord sootuks vastupidine, sest väikeses kogukonnas, kus peaaegu kõik inimesed on omavahel tuttavad, leiavad ka argised probleemid kiirema lahenduse. Samas ei annaks valdade liitmine nende arvutuste kohaselt märkimisväärset kokkuhoidu halduskuludes.

Üldjoontes on mehed siiski äraootaval seisukohal ning tuletavad meelde, et haldusterritoriaalset reformi on valimiste-eelsel ajal varemgi suure kella külge riputatud, kuid seni pole sellest midagi välja tulnud. «See on ettearvamatu värk. Eelmises riigikogus lepiti kokku, et tulevad koolipiirkonnad, ja määrati isegi tähtajad. Aga tuli teine riigikogu ja ütles, et see on väga paha mõte. Haldusreformiga võib samamoodi minna,» tegi Arvo Maling kokkuvõtte.

ARVAMUSED

TARMO RIISK,
Kõo vallavanem

Tallinna poliitikud korrutavad aina, et väikesed omavalitsused tuleb liita sellepärast, et nad ei suuda kvaliteetselt avalikke teenuseid pakkuda. See on jama! Paistab, et minister Kiisler ei teagi, millega maaomavalitsustes tegeldakse. Olen veendunud, et siin, kus kõik kõiki tunnevad, on ametnike töö hoopis tõhusam ja täpsem kui suurtes omavalitsustes.

ARVO MALING,
Karksi vallavanem

Küsimus on selles, millised piirkonnad jäetakse ellu ja millised mitte. Keskusest on väikesi raamatukogusid, koole ja külamaju palju lihtsam sulgeda. Karksi vald on kümne aastaga oma territooriumil investeerinud seitse miljonit eurot. Kui me kuulunuks näiteks Viljandiga ühte omavalitsusse, poleks siia jõudnud pooltki nii suurt summat.

PEETER RAHNEL,
Abja vallavanem

Arutelu peaks käima selle üle, kuidas anda omavalitsustele rohkem otsustusõigust ja raha. Näiteks kohalike teedega ei saa me enam peaaegu üldse tegelda, sest riik on meid rahast ilma jätnud. Need summad, mis jupikaupa tagasi antakse, on paraku kaduvväikesed. Seega tuleks mõelda eeskätt sellele, kuidas viia omavalitsuste tulubaas tagasi kriisieelsele tasemele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles