Väike küll, aga suur nagu Švejki maakera ja inimestele eluliselt vajalik

Teadsin varemgi, et raamatukogu pole enam ammu pelgalt raamatute laenutamise paik, aga kümnetest e-kirjadest (aitäh kõigile sisukate ja huvitavate vastuste eest!) tuli välja, et tänapäeva maaraamatukogu on tõepoolest nagu Švejki maakera, mille sees on veel teine, suurem maakera.

Raamatukogusid ei saa ühte patta panna. On neid, mille ümbruses on elanikke vaid mõnisada, aga ka neid, mille teeninduspiirkonnas elab mitu tuhat inimest. Suuri raamatukogusid on siiski vähe ning rahakülluses ei suple nemadki, kuigi lugemisvarusid täiendada ja üritusi korraldada saavad nad muidugi lahedamalt.

Soe ja valge ruum, kus inimestel on hea olla

Paljud väikesed raamatukogud tegutsevad küla- või koolimajades, ka lasteaiaga sama katuse all. See on loonud paremad töötingimused: nenditakse, et pärast kolimist on ruumid soojad ja hästi valgustatud.

«Rahapuudus ei takista raamatukogul head teenust pakkumast. Raamatukogu ongi järjest paremaks muutunud. Sellest ajast, kui 2004. aastal uued ruumid saime, ei pea enam muretsema olmeprobleemide pärast. Raamatud on kõik avariiulitele välja pandud, ruum on soe ja valge ning inimestel on siin hea olla.

Vallavalitsus on meile andnud piisavalt raha raamatute ja perioodika tellimiseks. Kõike muidugi ei saa ja ei ole ka vaja tellida, sest teeme koostööd teiste raamatukogudega ja vahetame raamatuid omavahel,» kirjutab Mare Torim Karksi-Nuia raamatukogust.

Kõo ja Pilistvere raamatukogu juhataja Ilme Riisk arutleb: «Rahapuudus pole meie tööle otseseid piiranguid pannud, oleme lihtsalt teised võimalused leidnud. Esmavajalike raamatute tellimiseks on raha jätkunud. Väga palju kasutame raamatukogudevahelist laenutust, mis tähendab eeskätt seda, et igal Viljandis käigul tuleb raamatukoguhoidjal käe otsa võtta kotitäis raamatuid, mida lugejad on küsinud ja mida meie raamatukogus ei ole (vahetame neid teiste maakonna raamatukogudega linnaraamatukogus ja laenutame linna kogust). Tihti toovad linnast raamatud ära pereliikmed ja head tuttavad.

Kui raha oleks rohkem, teeksin raamatukogus remonti, uuendaksin tehnilisi vidinaid ja mööblit. Ühe uhkema ürituse teeks ka aastas (õppepäeva, kohtumise, väljasõidu?).»

Mõned raamatukoguhoidjad on pärast töökohtade koomaletõmbamist jäänud ametisse solidaarselt kahekesi, mõlemad poole kohaga. Sõltub vallast, kas tuleb leppida poolega poolest keskmisest palgast (maaraamatukoguhoidja tavapärane töötasu on pool Eesti keskmist palka) või leitakse võimalus maksta veidi rohkem.

Natuke armastust, põnevust ja mõrv

Kuigi seekord polnud otsest küsimust lugejate lemmikautorite kohta, tulid need paljudest vastustest iseenesest välja. Pole ka imestada — räägime ju raamatutest.

«Hea meel on, et nii mõnigi lugeja on meesterahvas, neile meeldivad eriti ajaloolised raamatud. Kui erinevat statistikat vaadata, siis meie raamatukogu lugejaskond on üpriski erinev teistest. Loetakse väga meelsasti väärtkirjandust. Näiteks Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Andrus Kivirähki jt loomingut. Ei ole eriti väga kergekaalulise kirjanduse lugejaid,» tunnustab oma lugejaid Päri raamatukogu juhataja Sirje Saard.

«Raamatute raha on alati vähe, sest hind kipub eest ära minema. Raamatuid pakutakse iga nädal 40—50, vahel isegi rohkem. Tellida saan sellest hulgast 8—10. Muidu ei tule lihtsalt kvartali lõpuni rahaga välja.

Meil maal on lihtne: inimene tahab lugeda seda, mis on arusaadav ja looduslähedane. Vahel on kurb vaadata, kui oled ostnud raamatu, mis on hirmkallis, ja siis see seisab stendi peal ja keegi ei ole huvitatud. Isegi ei sirvita.

Tahan veel seda öelda, et inimene ei salli, kui raamat on täis roppusi, vägivalda ja seksistseene. Ka lõputud ulmekad on vastuvõetamatud,» vastab Vivika Virgu Paistu raamatukogust.

«Meil on nii-öelda ühendatud raamatukogu — küla- ja kooliraamatukogu üheskoos. Vahetunnid on tegevust täis: kes vaatab ajakirjandust, kes istub arvuti taga, kes tormab raamatukokku, et seal pehmel kott-toolil puhata, kes loeb, kes otsib viktoriiniküsimustele vastuseid jne.

Täiskasvanuid käib, aga enamik tuleb raamatukokku ikka kindla sooviga mõnd teost laenata või ajakirjandust lugeda. Kui vaja, saab teha artiklitest väljatrükke või dokumendist koopiat. Saan olla abiks sobiva elektripaketi leidmisel, aidata leida parima õpetuse lille ümberistutamiseks või muud.

Õpetajad vajavad teatud kindlal teemal mitmesugust illustreerivat materjali koolitundidesse ja loomulikult hoiavad silma peal ka uudiskirjandusel. Et olen ka kooliraamatukogus, siis õppematerjal on ka vaja väljalaenutamiseks valmis vormistada ja töövihikud siis jälle maha kanda, sest need on õpilasele ju tasuta,» loetleb oma tööülesandeid Aita Härm Tänassilma raamatukogust.

«Alati sooviks lugejate jaoks tellida rohkem uudiskirjandust, sest näiteks inimesed loevad ajakirjast uute raamatute tutvustust ja küsivad, kas see raamat tuleb raamatukokku või mitte. Õnneks oleme saanud seda leevendada nii, et oleme kasutanud raamatukogudevahelise laenutuse teenust. Kõige rohkem soovitakse lugeda «Minu»-sarja raamatuid, kokandus-, aiandus-, ajalooteemalisi raamatuid. Samuti juturaamatuid, kus on natuke armastust, põnevust ja mõrv,» annab teada Aili Anderson Tarvastu raamatukogust.

Rohkem prinditakse kui surfatakse

Kui arvutid olid veel väga kallid ja haruldased, olid raamatukogude suurimad tõmbenumbrid avalikud internetipunktid. Nüüd on see aeg möödas, sest paljudel inimestel on kodus arvuti ja internetiühendus. Seda, et raamatukogu internetipunkti ei kasutata, siiski öelda ei saa.

«Raamatukogu internetipunkti kasutavad peamiselt õpilased, paljudel kohalikel elanikel on kodus internetiühendus olemas ning raamatukogusse tullakse pigem raamatute, ajalehtede ja ajakirjade pärast,» nendib Vana-Võidu raamatukogu direktor Liina Tammela.

«Paistu internetipunkti on siiani küll kasutatud. Kõigil pole kindlasti kodus arvutit, samuti on lastel internetipiirangud, emad ja isad karistavad arvutikeeluga. Aga mina siin raamatukogus ei keela kedagi. Õhtuti kogunevad külalapsed raamatukokku ja siis mängitakse ja õpitakse arvutis koos,» kirjutab Vivika Virgu.

«Sageli soovivad internetipunkti kasutada ka need inimesed, kellel on küll kodus arvuti, kuid kes vajavad raamatukogutöötaja abi. Peamiselt on palutud abi ID-kaardi kasutamisel, sertifikaatide uuendamisel, digiallkirjastamisel, tuludeklaratsioonide täitmisel, Eesti Energia e-teenuste kasutamisel, rahvaloenduse tegemisel, maksude maksmisel, programmi Paint kasutamisel, fotodele allkirjade lisamisel jne, tihti soovitakse printida.

Raamatukogus on ka WiFi leviala ja külastajatel võimalik kasutada isiklikku arvutit. Palju kasutatakse seda suvel ja jõulude ajal, kui inimesed on siin puhkamas või külas, ja ka valla ürituste ajal,» loetleb Mare Torim Karksi-Nuia raamatukogust.

«Internetipunkti tähtsus on siiski olemas, kuigi kasutatavus on väike. Käiakse printimas ja ka siis, kui kodune arvuti on «puhkama» läinud,» nendib Anu Ojamäe Sürgavere raamatukogust.

«Internetipunkt on vajalik, sest siin piirkonnas on internetileviga probleeme — vaja on lisaseadmeid. Kus siis saaks lugeda kirju, pangatehinguid teha või valimistel hääletada?» märgib Aita Arula Oiu raamatukogust.

«Tundub, et kõikidel inimestel siiski ei ole kodus arvutit. Meil on küll neid, kes käivad peaaegu iga päev internetipunktis, nii täiskasvanud kui lapsed,» vastab Piret Luup Suure-Jaani raamatukogust.

«Ka Pärsti rahvaraamatukogus oli internetipunkt. Aasta jooksul kasutas seda ainult neli inimest,» on sealne juhataja Olga Sööt teist meelt.

«Kindlasti on vaja, sest kõigil veel seda kodus ei ole (töötutel, eluga mittetoimetulevatel inimestel). Meie kogus on üks arvuti lugejate tarbeks ja sellest piisab, ei möödu päevagi, kui seda ei kasutataks. Meil on võimalus printida, koopiaid teha, skannida,» kinnitab Eha Klamp Võhma raamatukogust.

«Oleme seda meelt, et senikaua, kui on raamatukogud, peavad selle juures olema võimaluse korral avalikud internetipunktid,» kirjutas Aili Anderson koos kolleegiga Tarvastust.

Selle arvamusega võiks vist internetiteema lõpetada.

Ainuke koht, kus inimesed kokku saavad

Millega raamatukogu tegeleb? Raamatute laenutamisega loomulikult.

Raamatukogudes tähistatakse riigi- ja kalendripühi. Hea meelega kutsutakse külla kirjanikke, aga tuleb ette, et pole raha sõidukulude katteks. Mõni üritus võib teoks saada suuremate kuludeta ja hästi välja kukkuda, nagu Eha Lättemäe 90 aasta juubeli tähistamine Pärsti ja Tarvastu raamatukogus, kuhu olid esinema kutsutud Ülo Võsar ja Kalli Kuhi Viljandist.

Kui raamatukogutöötajal on kunstnikukätt ja asja vastu huvi, korraldab ta järjest huvitavaid näitusi, nagu Sirje Saard Päril ja palju tema kolleegid teistes raamatukogudes.

Rohkesti üritusi tehakse koos külaseltside ja koolidega. Kirjandusviktoriinidele valmistavad auhindu kohalikud naiste käsitööringi liikmed.

Paljud raamatukogutöötajad arvavad, et kui raha oleks lahedamalt käes, korraldaksid nad üritusi ja kutsuksid külalisi, sest huvitavaid inimesi, keda võiks külla kutsuda, on hulganisti.

Kõigis raamatukogudes on välja kujunenud püsikunded, kes astuvad iga päev läbi, et sirvida värskeid lehti ja mõni sõna juttu puhuda.

«On mõned külastajad, kes käivad iga päev lehti lugemas, kindlasti ka need, kes tulevad aega parajaks tegema, sest bussiliiklus on maakohas nagu on. Meil ootavad näiteks õpilased või inimesed, kes käisid arstil, poes või mujal.

Tihtilugu küsitakse ka teed või vaatamisväärsusi antud piirkonnas, ka toitlustust.

Kuna meil postkontor ei võta enam surmakuulutusi vastu, siis oleme ka abistanud neid vanemaid inimesi, kel internetipank puudub. Suvel lisanduvad lugejad, kes tulevad linnadest maale puhkama,» loetleb Aili Anderson Tarvastu raamatukogust.

«Meil käivad igapäevaselt ajalehelugejad, ristsõnade lahendajad tulevad tihti vastuseid otsima, sageli ootavad inimesed mõne kultuurikeskuses toimuva ürituse või proovi algust või tulevad omavahel kokku saama. Õpilased ootavad bussi ja loevad seni ajakirju või surfavad internetis, mõni ka õpib,» kirjutab Mare Torim Karksi-Nuia raamatukogust.

«Kõos on üsna rahvarohked esmaspäevad, siis tulevad inimesed kauplusesse, arsti juurde, vallamajja asju ajama ja käivad ka raamatukogust läbi, sest nädalavahetusel on olnud lugemiseks rohkem aega. Pilistvere külas on eriti tähtis päev reede, siis käivad seal müümas kalaauto ja kohalik piimaauto ning inimestel on üks kodust väljatulemine.

Raamatukogudele on kõrgemalt poolt pahaks pandud, et need on järjest rohkem sotsiaalasutused, aga minu meelest on see maal täiesti loomulik. Kuna inimesele muud tasuta teenust peale raamatukogu meie riigis enam jäänud polegi, siis toob see raamatukokku väga erineva sotsiaalse taustaga inimesi. Meie kohus on kõigi nendega eelarvamusteta suhelda.

Eks me täida ka päevakeskuse osa, sest paljud tulevad siia ikka suhtlemisvaegusest. Mõni vaatab moepärast värsked ajalehed üle, mõni on tõsiselt neist huvitatud. Jagatakse oma muret ja rõõmu, küsitakse kõikvõimalikku infot. Tehakse ooteaega parajaks. Et asume vallamajaga ühe katuse all, siis juhtub tihti, et enne tullakse meie käest küsima, kas üldse valda oma küsimusega minna ja kelle poole pöörduda.

Üks püsikülastaja nimetab ennast raamatukogusõltlaseks, et tema peab iga päev siit läbi käima, ise ka ei tea, miks.

Vanematel inimestel aitame internetis pangatehinguid ja muid vajalikke toiminguid teha,» annab oma tööst sisuka ülevaate Kõo ja Pilistvere raamatukogu juhataja Ille Riisk.

«Pensionipäevade paiku, kui laekuvad igakuised arved, on sage, et palutakse teha ülekandeid maksete tasumiseks. Vanemad inimesed ei valda arvutit, nii vajavad nad selle toimingu juures abi. Samuti käiakse teatamas elektrinäitu, arsti juurde aega panemas jne. Kaks korda nädalas peatub külamaja juures kauplusauto, siis on majas eakamaid, kes oote­ajal saavad omavahel suhelda. Käsitöö tegijad käivad vastavalt oma võimalustele, kellele mis aeg sobib, seega on majas ikka iga päev inimesi. Päris tühja päeva ei ole.

Meil ongi ainuke koht, kus inimesed kokku saavad. Arutatakse külaprobleeme, poliitikat, tervist. Antakse üksteisele nõu ja saadakse seda,» kirjutab Tuhalaane külamaja ja seal paikneva pisikese raamatukogu juhataja Anneli Anijärv.

«Keskeltläbi käib meil päevas 60 inimest, kes loevad, laenavad ja ajavad muidu juttu. Raamatukogu on ka kohtumise paik, sest siin võetakse aeg maha ja vesteldakse sõbraga. Siin oodatakse bussi ja ollakse soojas toas. Koolis on palju sessioonõppe gruppe, kes käivad korra kuus oma teadmisi testimas ja laenavad meilt kirjandust. Vanemad inimesed vajavad abi internetipanga kasutamisel, kinnisvaraportaalide külastamisel, ristsõna vastuste leidmisel,» kirjutab Elvi Mägi Olustvere raamatukogust.

«See ongi väikese koha võlu või valu, et igaüks tahab suhelda, oma muret kurta, rõõmu jagada. Hea näide: meilt kolis üks tore memm linna lähedale ning aeg-ajalt helistab meile ja kurdab, et talle ei meeldi linnaraamatukogus, seal pidi kõik nii ametlik olema, meil sai lobiseda. Väikese koha raamatukogu on nagu külakeskus, ei ole probleemi, mida ei saaks lahendatud,» jagab oma töömuljeid Evi Oissar Mõisaküla raamatukogust.

«Kuna asume lasteaiaga ühes majas, on kasvatajad igapäevased külastajad, küll unejutte laenamas, küll muud kirjandust võtmas. Lapsed on rühmade kaupa meie tööd käinud uudistamas, nii mõnestki neist on hiljem saanud meie lugeja. Päevakeskuses käib koos luuleklubi, kelle soovid proovime täita. Aitame inimestel neti teel makse maksta. Sel ajal, kui inimestel päevakeskuses pesu pestakse, teevad nad aega meie juures parajaks, kas siis lehti ja ajakirju lugedes või lihtsalt vesteldes. Need lapsed, kes ootavad bussi kojusõiduks, käivad meie juures koolitöid tegemas ja lihtsalt omavahel juttu puhumas,» kirjutab Eha Klamp Võhma raamatukogust.

«Igal tööpäeval käib vähemalt kaheksa inimest, kes loevad ajalehti, ajakirju, laenavad raamatuid ja kasutavad arvutit. Kord nädalas käivaid lugejaid on kümmekond ja 25—30 neid, kes käivad üritustel, näiteringis ja õmblusringis, mida me korraldame. Nad on kõik aktiivsed ja head lugejad,» annab teada Olga Sööt Pärsti raamatukogust.

«Hetkel on raamatukogutöötaja ülesanded lohutamine, suhtlemine, laenutamine, komplekteerimine, vajadusel liigitamine, majandamine, laste hoidmine, laste koolitöödes aitamine, Eesti Posti teenuste osutamine, igakülgne internetiabi (kui vanainimene hätta jääb) ja koolitamine. Absoluutselt igasugustele küsimustele peab olema vastus. Raamatukogus töötan ma üksi,» loetleb oma kohustusi Vivika Virgu Paistu raamatukogust.

Raamatukogu on ikka vaja

Laialisaadetud kirjas oli veel üks küsimus: kas teile on antud mõista, et rahakitsikuses polekski raamatukogu vaja?

Sellele vastasid kõik eitavalt. Nii mõnigi vahendas klientide hirmu selle ees, mis saab siis, kui kogu kinni pannakse.

«Õnneks ei ole keegi siin küll sedaviisi öelnud.»

«Röövkapitalism ja noored ärimehed pole meie vallavalitsusse veel jõudnud. Omalt poolt püüame ka võimalikult vähe kulu teha ja vallale igati kasulikud olla.»

«Jälgides valitsuse poliitikat ja kultuuriministri väljaütlemisi, tekib küll tõsine hirm, et nüüd need raamatukogud, mis on Eestimaal üle saja aasta kestnud ja inimesi teeninud, igasugused ajad üle elanud, ikka ära lõpetatakse.»

«Tänu valla toetavale suhtumisele ei ole mõista antud, et vaesel ajal ei peakski raamatukogule kulutama. Erudeeritud inimesi on vaja ka vaesel ajal. Asukoha ja teeninduspiirkonna tõttu toetab meid ka naabervald.»

«Külaelanikud kardavad ja muretsevad ka raamatukogu saatuse pärast, kuna kooli kestmajäämine on viimasel ajal vägagi küsimärgi all, siis on hirm, et äkki pannakse kõik kinni.»

«Möödunud aasta viimasel seminaril ütles meie vallavanem, et meie valla kõik raamatukogud jäävad valla tugipunktideks valla ja küla vahel.»

Paberraamatud jäävad valla osta

«Sakala» küsis ka kultuuriminister Rein Langilt, et teada saada tema arvamust maaraamatukogude tuleviku kohta.

Lisaks küsisin, kas vastavad tõele kuuldused, et ministeeriumist kavatsetakse raamatukogude nõunik koondada.

Vastus oli järgmine. «Tere. Raamatukogude visiooni ootame lähiajal tööd alustavalt laiapõhjaliselt visionääride rühmalt. Nõuniku koondamine on alusetu kuulujutt. Tervitades, RL.»

11. veebruaril Vikerraadio eetris olnud «Reporteritunnis» ütles Rein Lang: «Kindlasti on raamatukogu sisu muutunud võrreldes sellega, mis oli kakskümmend aastat tagasi. Tema sisu on muutunud ka võrreldes selle ajaga, mis ta oli viiskümmend aastat tagasi. Tema sisu on muutunud ka võrreldes selle ajaga, millal rahvaraamatukogude seadus Eestis vastu võeti, ja sellest on ju ka üle kümne aasta möödas.»

Ministri sõnul on kõik selle tinginud tehnoloogia areng ja oleks lühinägelik jätkata samasugust raamatukogude toetamise poliitikat, nagu oli kümmekond aastat tagasi. Ta rõhutas, et rahvaraamatukogu on omavalitsuse asutus ja omavalitsus peab selle eest vastutama.

Saatejuhi vastuväitele, et ka riik kannab seaduse järgi vastutust rahvaraamatukogude rahastamise eest, vastas Lang: «Riigi finantseerimine ei tähenda, et riik peaks raamatuid ostma. Riik hoolitseb raamatukogude infosüsteemi eest ja on nad kõik ühtsesse digitaalsesse maailma lülitanud. Seda ju kultuuriministeerium teeb ja kavatseb ka edaspidi teha, nii et oma vastutuse eest me kuhugi ei põgene.»

Ministri sõnul on omavalitsuse küsimus, milliseid raamatuid ja kui palju ta oma raamatukokku ostab. «See, et omavalitsused raamatuid ei osta ja ütlevad, et las riik ostab, suunates omaenda kohustused kellegi teise kaela, on ebamoraalne. Kindlasti ei sünni otsus, et paberraamatuid ei toetata, üleöö, see on pikaajaline protsess. Tõenäoliselt läheb selleks mingi viis aastat ikka. Aga see suund peaks olema teada, et riigi fond läheb üle e-raamatute litsentside ostmisele.»