Polygon Teater toob Viljandisse «Hapniku»

Selle lavastuse keskmes on lugu suurlinna Sašast ja väikelinna Sašast ning sellest, kuidas ja kas nad kokku saavad. Kes üldse kokku saavad?

Tegelikult on aga tähtis miski muu: selles loos otsitakse hapnikku.

Lavastaja Tamur Tohver nimetab lugu pigem tseremooniaks.

«Näidend kõneleb sellest, et puudu on hapnikust kui suhte- ja mõttevärskuse soodustajast ning vahendist, mille abil ühiskonnas ellu jääda,» ütleb ta.

«Hapniku» tekst põhineb piibli kümnel käsul, mis jõuavad vaataja ette ümberpööratud vormis. Tohver selgitab, et kümme käsku pakuvad üht võimalust, kuidas üksikindiviid ja maailm saaksid toimida kooskõlas. See oleks ideaalne variant. Asja keerukus seisneb selles, et inimene ise kipub seda ideaalset maailma kõigutama.

Ivan Võrõpajevi (sündinud 1974. aastal Siberis) 2003. aastal kirjutatud «Hapnikku» on kriitikud nimetanud 1970. aastatel sündinud põlvkonna manifestiks. See näitab, millisesse halba, hapnikuvaeguses vaevlevasse ühiskonda me oleme sattunud, missuguse saasta sees peame rabelema.

Ivan Võrõpajev on lavastajana võitnud mitu mainekat teatriauhinda. Ta on ka ühe raamatu autor ja hittfilmi «Bemari 2» stsenarist. Varssavi festivali peapreemiaga pärjatud «Eufooria» on tema filmidebüüt.

Polygon Teatri asutasid mullu kevadel Tamur Tohver, Tarvo Krall, Päär Pärenson ja Reet Aus. Nende esimene lavastus «Külmapildid» jõudis publiku ette mullu sügisel Kultuurikatlas, pälvides nii vaatajate kui kriitikute positiivse tähelepanu.

Tegijad ise kirjeldavad oma tegevust kui mentaalset seisundit, mis on «Hapnikuga» juba teist korda füüsilise vormi võtnud.