Äsja ilmus Viljandiga tihedalt seotud kunstnikule Lydia Nirk-Soosaarele pühendatud raamat «Seest suurem kui väljast».
Südames armastus looduse, laste ja kunsti vastu
26. aprill 2009, 10:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on taas ausse tõusmas Pallase kunstitraditsioonid. Aasta lõpul kavandab Tartu kunstimuuseum suurejoonelist pallaslaste tööde näitust. Seal on vääriline koht ka Lydia Nirk-Soosaare loomingul, mille sügavam avastamine on paljudel kunstihuvilistel veel ees.
Pikk paus
Pealkiri «Seest suurem kui väljast» kehtib nii kunstniku kui trükise enda kohta.
Praegune Viljandi kunsti grand old lady Lilian Härm on Lydia Nirk-Soosaarest rääkides pisut etteheitvalt öelnud, et see väga andekas kunstnik valis pikaks ajaks loomingu asemel pereema rolli. Loomulikult ei innustanud maalima ka kunstnike liidust väljaheitmine ja väikeste lastega küüditamise hirmus elamine.
Paus oli tõepoolest pikk ja paljudest piltidest jäi eesti kunst seetõttu ilma. Aga suur hulk häid pilte on olemas. Kui mitu täpselt, seda ei saa me ka raamatust teada, sest tööde loetelu seal kahjuks pole.
Sisutihe ja tundeküllane
On aga ohtralt hea kvaliteediga reprosid, Lydia Nirk-Soosaare enda tekste, talle saadetud kirju, laste meenutusi ning kunstiteadlaste ja kunstnike kirjutisi. Need kokku annavad eriliselt emotsionaalse ning näiliselt küll fragmentaarse, kuid kokkuvõttes sisutiheda pildi ühe inimese pikast elu- ja loometeest.
Omaette pärlid on Jaan Kaplinski kirjutatud «Pallaslikud rukkihakid» Lydia Nirgi maalitud rukkihakkide vahel, Enn Põldroosi «Paitada pintsliga vana palkseina…» maali «Mahajäetud kodu» juures ja Tiit Pääsukese «Värvil on füüsis» keset kirevat «Kevadet koduaias».
Lydia Nirk-Soosaar ise on tunnistanud, et talle meeldib maalida vanu puid, samuti armastab ta väga merd. Ja veel on ta öelnud: «Minu nõrkus on lapsed. Kunagi kusagil kunstiajakirjas nimetati mind lastemaalijaks.»
Keerad lehti edasi ja loed poeg Mark Soosaare sugestiivset teksti. Tundliku poisikese hirmud ja fantaasiad, aga ka hoopis lõbusam lugu sellest, kuidas lapsed ema tööst suurt hoolimata ei lasknud tal rahus lambaid maalida, vaid loomadele salaja selga hüppasid ja ratsutamisvõistlusi korraldasid.
«Ema pahameel on pildil näha. Ta jäädvustas sellel vaid uniselt mäletsevad lambad, majesteetlike tammede all pole seekord ühtegi last. Küllap oli meie väljajätmine mõeldud väikeseks karistuseks!»
Omaette väärtus on Siim Kärneri (ei teadnudki, et ta oli Lydia Nirk-Soosaare sugulane) mulgimurdeline luule, mis on valitud raamatusse meeleolu looma. Kas Jummal/ om olemen,/ kas om/ ta tulemen?/ Sia ju/ olet olemen.
Kõrval on lõpetamata jäänud maal aastast 1995, mil kunstnik siitilmast lahkus.
Pilt ajast ja loojast
Millegipärast meenus seda kunstnikulugu esimest korda silmitsedes kirjandusmuuseumi suur raamat Marie Underist. Tagantjärele mõeldes võib olla põhjuseks ka üsna tähtsusetu asjaolu, et mõlemad naised säravad fotodel üksi meeskolleegide keskel.
Neid trükiseid pole võimalik ega õiglanegi võrrelda, sest «Marie Under» on mahukas akadeemiline väljaanne, mille valmimise taga oli suur töögrupp. Teos on perfektne ka keeleliselt. Nirk-Soosaare raamatu teostuse täiuslikkust rikuvad siin-seal ette tulevad trükivead.
Mõlemad annavad aga sisuka ja elamusliku pildi ajast ja loojast. Lydia Nirk-Soosaarele pühendatud raamat on tõepoolest seest suurem kui väljast.
Selle Uue Kunsti Muuseumi välja antud trükisega on Mark Soosaar jäädvustanud vääriliselt oma ema mälestuse, andes ühtlasi märkimisväärse panuse eesti kunstiajalukku.