Just selline tõestijuhtunud lugu oli aluseks tšehhi päritolu kirjanikule Igor Bauersimale talle kuulsuse toonud näidendi «norway.today» kirjutamisel.

Piir elu ja surma vahel

Kes on näinud populaarset Saksa krimisarja «Kutsuge Cobra 11», teab, et see polegi teab kui haruldane viis maailmaga lõpparvet teha. Meil Eestis pole säärastest juhtumistest (veel) kuulda olnud. Võib-olla seepärast ongi näidendi lavastaja Priit Võigemast märksa leebem ning annab lõpus noortele võimaluse minna enesetapu asemel tärganud armastuse teed.

Kuigi lavastaja tahtel vilksatab kesksel ekraanil näidendi pealkirja tuletis, norway.today — no way to die, näib mulle, et pigem on selline surma eirav lahendus sündinud näitlejate sisetundest.

Juba oma esimeses lavastajatöös, vene autorite Bresnjakovide «Terrorismis» lähtus Võigemast näitlejast ja õigesti tegi. Just näitleja ja inimsuhete kaudu avanesid tänapäeva maailma võikad probleemid.

«Terrorism» oli rohkem nii-öelda isemängiv näidend. Kõnealune teos on mitmes suhtes keerukam. Ei ole lihtne leida ja tõlkida lavakeelde põhjusi, mis ajendavad noori inimesi sooritama enesetappu.

Meedia on küllastunud surmast ning elu ja surma illusoorne piir on imeõhuke, vaid ühe hiireklõpsu kaugusel. Illusoorsuse ja tõelisuse piir seda enam. Kas ka tõeline surm on niisama lihtne?

Armastuse tärkamise lugu

Miks on need noored otsustanud elust lahkuda? Äkki on see otsuski vaid illusioon. Kui see on aga tõsine, siis: miks? Kas enesetapu põhjendus on tõepoolest vaid tüdimus, mugava elu rutiin? Või siis janu teravate elamuste järele, millele viitab ka lavastuse motoks valitud Contra vaimukas luuletus?

Mulle näivad need põhjendused liiga lihtsad. Niisuguse lahenduse puhul jääb nende noorte inimeste teineteiseleidmine argiseks.

Hoopis teine asi oleks, kui tunnetame surma tegelikku hingust nende noorte igas sammus. Kui tajume surmamõtete tõsidust, omandab ka tärkav armastus suurema väärtuse. Sellisel juhul oleneb tõepoolest lavastajast, kas elu on lahendus või ainult lahenduse traagiline võimalus.

Lavastaja kasutab ohtralt tehnilist atribuutikat: ekraanidele trükitakse e-kirjad, õige rohkesti näeme videot. See kõik teenib hästi lavastuse eesmärke ning kordagi ei teki tunnet, et need tehnilised nipid on liigsed.

Lavastuse meeldejäävamad hetked on need, kui kukkumine ähvardab muutuda tõeks (tüdruk abitult kaljunuki külge klammerdumas). Siis omandab poisi narripoos täiesti teistsuguse tähenduse. Kuigi me teame, et see poiss seda tüdrukut lõppude lõpuks hätta ei jäta.

Säärane narrimaski ja tõsise ellusuhtumise vaheldumine muudab Tanel Ingi tegelase haavatavamaks, aga ka huvitavamaks. Ega me saagi päris täpselt aru, mis on noormehe niisugusesse kohta toonud. Kas üksindus, seiklusevõimalus, katse aidata teine inimene taas elule?

Carita Vaikjärve tegelane on oma kavatsustes märksa tõsisem ja järjekindlam. Tema on küll läinud Põhjamaale enesetapu mõtetega. Kuid miks? Selles ei saa me selgust. Niipea aga, kui elust loobumine muutub reaalseks ohuks, kaob ka poos ja naiselik eluvaist võtab võimust.

Lavastus

Igor Bauersima «norway.today» Ugala väiksel laval.

Lavastaja Priit Võigemast.

Kunstnik Mihkel Ehala.

Videokunstnik Jaanus Toomsalu.

Mängivad Carita Vaikjärv ja Tanel Ingi.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3