Ugala näitlejanna Vilma Luik donja Pepita ja Priit Võigemast Carlosena lavastuses «Lõõmav pimedus» Foto: Tarvo Vridolin

Näitlejanna Vilma Luik on Ugalas töötanud 23 aastat, kuid pole näitlemisest sugugi tüdinud, vaid loodab publikule veel üllatusi pakkuda.

Tartus sündinud ja Tartu 5. Keskkooli lõpetanud Vilma Luik ei unistanud lapsena silmipimestavalt kaunites kleitides lavalaudadel publiku võlumisest, vaid hoopis arsti elukutsest. Teatri juurde sattus ta tänu sellele, et jäi kümnendas klassis luulevõistlusel esinedes silma legendaarsele lavastajale Jaan Toomingale. Toomingal oli Tartus teatristuudio, kuhu ta noort neidu kutsus.

«Mõte näitlejaks saada tekkiski alles seejärel, kui Jaan Tooming mul Panso kooli poole vaadata soovitas,» tunnistab Luik.

1982. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri kümnenda lennu ning töötab samast aastast Ugalas. «Muidugi on see pikk aeg ühes teatris olla. Need aastad peaksid olema andnud mulle tugeva professionaalse taseme, kuid seda tunnet küll pole, et nüüd on lagi käes ja kuhugi enam areneda pole. Pigem tunnen, et palju on tegemata, mul on nii elu- kui lavakogemust ning võiksin millegagi veel üllatada,» arutleb näitlejanna.

Lavakunstikateedri kümnendast lennust tuli Ugalasse mitu noort näitlejat, kuid nüüdseks on Vilma Luik ainsana siia jäänud. Teistes Eesti teatrites töötab palju ta kursusekaaslasi: Jaan Rekkor Pärnu Endlas, Anu Lamp Tallinna Linnateatris, Laine Mägi Eesti Draamateatris, Andrus Vaarik on vabakutseline.

Ootab uusi rolle

Aastate jooksul on näitlejanna mänginud ligi 50 lavastuses. Praegu mängib Vilma Luik vaid kolmes repertuaaris olevas lavastuses: «Lõika maha ja lase jalga», «Anna Karenina» ning «Lõõmav pimedus».

«Lõõmava pimeduse» kohta ütleb ta, et tööprotsess lavastaja Peeter Tammearuga oli huvitav. «Mul on hea meel, et sain selles kaasa teha. Lavastaja antud ülesanded pakuvad mulle uute võimaluste leidmist igal etendusel, et donja Pepita tegelaskuju huvitavamaks teha. «Lõõmaval pimedusel» on palju noort publikut, see on hästi sümpaatne.»

Hoolimata sellest, et ta saab osaleda huvitavates lavastustes, arvab Vilma Luik siiski, et hõivatus võiks suurem olla, eriti võrreldes varasema ajaga. «2001. aastal näiteks sain hooaja hõivatuima näitlejanna tunnustuse.»

Ühe asjaoluna näeb näitlejanna ehk seda, et teatris on vaid paar temavanust meessoost näitlejat, teised võiksid vanuse poolest mängida kas tema isa või poega. «Vanaemaks olen veel noor,» muigab ta.

Põhjusi, miks Vilma Luik pole Ugalat mõne teise teatri vastu vahetanud, on mitu. «Olen kogu aeg tööga hõivatud olnud ning kindlasti on mulle oluline meie maja sõbralik kollektiiv. Viimastel aastatel on teatrijuht Peeter Tammearu hoolitsenud selle eest, et näitlejatel oleks majas meeldiv olla: suures saalis on laval uued lauad, garderoobe on värskendatud ja aknad vahetatud,» loetleb ta.

Peab aastatega sammu

Omamoodi ring sai Vilma Luigel täis 2003. aasta suvel, mil ta mängis Ugala lavastuses «Toomas Nipernaadi» kirjaniku naist.

«1983. aastal mängisin Kaljo Kiisa filmis «Nipernaadi» noort tüdrukut Katit ning 20 aastat hiljem kirjaniku naist. Mind huvitavad naised Toomas Nipernaadi ümber, eriti tema abikaasa. Mida ta mõtleb, kui läheb sügisel oma meest otsima, et teda talveks koju viia? Mida see naine ise suvel teeb? Kuidas ta suudab olla sellise mehe kõrval ning anda talle võimalust oma loominguga tegelda? Oli tore, et sain õigel ajal mängida kõigepealt noort tüdrukut ja seejärel Nipernaadi naist. Näitlejal on hea mängida rolle, mis vastavad tema vanusele.»

Õpib igalt lavastajalt

Vilma Luik sai koos oma esimese õpetaja Jaan Toomingaga teha vaid üksikuid lavastusi, sest Tooming töötas Ugalas ainult kolm hooaega. Soojalt meenutab naine 1983. aastal esietendunud Maksim Gorki näidendit «Põhjas», kus ta mängis Natašat.

Lemmiklavastajat ei oska näitlejanna esile tuua, sest õppida saab kõigilt. «Igal lavastajal on oma käekiri. Kui tööprotsessi jooksul tundub mulle, et lavastaja ei oska mind suunata või ei saa ma tema antud ülesannetest aru, mõistan lõpuks, et ka see kogemus oli kuidagi oluline. Igal lavastajal on mulle midagi õpetada.»

Näitlejannat aitab ennast vormis hoida teadmine, et elukutse tõttu ei saa ta lõdvaks lasta ei oma keha ega vaimu. Vabal ajal meeldib talle lõõgastuda sõprade ja tütre Heli seltsis ning talvel käia suusatamas.

Heli õpib maagümnaasiumi kümnendas klassis ning esineb tihti luulekavadega. Vilma Luik kinnitab, et ta pole tütart teatri poole suunanud, kuigi ta võttis tihti lapse õhtuse etenduse ajal teatrisse kaasa. Tüdruk jälgis garderoobiukse vahelt, kuidas kõik ümberringi sagisid.

Tööst vabal ajal on Vilma Luik viis aastat osalenud Viljandi Lionsite naisteklubi Ellips tegevuses. Heategevusklubi on aidanud lastekodulastel ellu astuda, toetades neid nii moraalselt kui materiaalselt. «Klubisse kuulumisel on oluline tahe aidata ja märgata neid, kes abi vajavad.»

Tekst meenub kergesti

Mälutreeninguks Vilma Luigel nippe pole. «Kui etenduste vahel on tükk aega, siis tehakse taastusproov, et näitlejatel ja lavatöölistel kergem oleks,» lausub ta. «Huvitav on see, et kui öeldakse, et lavastus on repertuaarist maas, läheb tekst hästi ruttu meelest. Kui aga seda veel ei tea, võib tekst aasta hiljemgi peas olla.»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.5