Viljandi linnavalitsuse otsus jätta eeloleval sügisel Valuoja põhikoolis esimene klass avamata võis paljudele tunduda ootamatu. Hariduseluga kursis olevad inimesed on aga juba mõnda aega teadnud, et just käesolev aasta annab õpilaste arvule valusa hoobi.
Fakt, et Valuoja kooli pidas oma lapsele parimaks õppimiskohaks vaid üheksa Viljandi ja kaks ümberkaudsete valdade peret, räägib enda eest. Ükskõik, mida põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisest ka ei räägitaks, püüavad paljud vanemad ikkagi anda endast kõik, et saada oma võsukesed kohe alguses õppima mõnda sellisesse kooli, millel on ka gümnaasiumiaste.
Kuigi õppeasutuste juhid kinnitavad justkui ühest suust, et kümnendasse klassi valitakse õpilasi konkursitulemuste järgi ja oma kooli õpilastel eelist pole, usutakse visalt vastupidist.
Nii jääb kolme gümnaasiumiga konkureeriv põhikool igal juhul kaotajaks, antagu seal kui tahes head haridust.
See tõestab, et gümnaasiumide lahutamine põhikoolidest nii sisult kui vormilt on möödapääsmatu samm. Mida varem muudatus teoks saab, seda parem, sest reformi tulemusena võib ellu jääda nii mõnigi väike kool, mida praegu hääbujaks liigitatakse.
Eriti kasulik oleks muudatus rahvarohkeid linnu ümbritsevates valdades tegutsevatele alg- ja põhikoolidele, kuhu vanemad samuti oma lapsi panna ei taha, sest usuvad pimesi naabruses paikneva suure kooli paremusse.
See, kui palju gümnaasiume Viljandimaale ja üldse Eestisse alles peaks jääma, on juba omaette küsimus. Selge on, et piisavalt õpilasi ei jagu kõigile niikuinii. Reform on paratamatu ja viimane aeg on end selle mõttega harjutama hakata.