Oma suurimaks saavutuseks peab kunagine balletiartist ja praegune Ugala liikumisjuht Oleg Titov seda, et ta elab ja nii väga elu armastab. Foto: Elmo Riig

Mitme auhinnaga pärjatud Oleg Titovil on käed-jalad kogu aeg tööd täis. «Ma olen inimene, kes ei oska ilma tegevuseta istuda,» ütleb ta.

41-aastane Oleg Titov sündis Venemaa tööstuslinnas Kemerovos. Oma lapsepõlve iseloomustab ta kui väga õnnelikku, aga liiga vara lõppenud aega. Juba kümneaastaselt asus ta õppima Novosibirski balletikoolis.

Oma kire avastas ta, nähes kontserdil, kuidas vaatajate pilke püüavad kaunid õrnad balletitantsijad. «Taipasin, et seda ma tahan teha,» räägib Titov.

Õpetajast ema, mööblivabriku direktorist isa ja ökonomistist õe kõrval on Oleg Titov perekonnas ainus, kes sidus oma elu kunstiga.

«Mind huvitasid peale balleti ka draama ja muusika,» kõneleb ta. «Soovisin saada kas tantsijaks, näitlejaks või tsirkuseartistiks.»

Katsumused balletiakadeemias

Novosibirski balletikooli jäi Oleg Titov kolmeks aastaks. Seejärel siirdus ta elama miljonilinna Moskvasse, kus asus õppima balletiakadeemias.

Õppeperioodi meenutab ta sõnadega «Raske, raske, raske». «Moskva balletiakadeemiasse lähevad noored ja pretensioonikad tantsijad kogu Venemaalt ja mujaltki. Sinna on suur konkurss. Kui kooli astud, on vaja hammaste ja kätega oma kohast kinni hoida,» selgitab ta.

Keerulised ja pikad proovid ning õppejõudude karmid sõnad olidki põhjuseks, miks Oleg Titov lapsepõlve kiiresti lõppenuks nimetab.

«Olin väga kannatlik õpilane: tahtsin maksimaalsel hulgal uut informatsiooni saada,» räägib ta ning lisab, et sellegipoolest ei olnud ta mingi pailaps. «Ka minus oli väike huligaan peidus.»

Praegu kooliajale tagasi vaadates on Oleg Titov oma õpetajatele tänulik. «Nemad kasvatasid mu selliseks näitlejaks ja inimeseks, nagu ma nüüd olen.»

Vanemuise sõbralikud kolleegid

Kui koolid seljataga, oli aeg asuda tööle. Oleg Titov võeti Novosibirski ooperi- ja balletiteatrisse balletisolistiks. Üheksakümne inimesega trupis sai ta hulga põnevaid rolle. Kolme aasta pärast pandi aga teater remondi tõttu kinni ning Titov sai aru, et ta peab eluga edasi minema ja uutele radadele suunduma.

Eestist teadis ta niisuguseid nimesid nagu Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Kaie Kõrb, Vana Toomas ja Vana Tallinn, siinsetest linnadest olid talle tuttavad Tallinn ja Tartu. Tartusse Vanemuise teatrisse ta tööle tuligi. Ja jäi sinna seitsmeteistkümneks aastaks.

Vanemuises oli Oleg Titovi hinnangul väga hea seltskond. «Ma ei tundnud kunagi kolleegidevahelist konkurentsi. Olime nii erinevad, kõigil oli oma nišš.» Samas tunnistab ta, et konkurentsi puudumine võib inimese lõdvaks muuta.

Suuremad erinevused Novosibirski ja Tartu teatri vahel seisnesid Titovi jutu järgi repertuaaris ja trupi suuruses. «Vanemuises oli suur valik stiile: klassika, neoklassika, moderntants... Novosibirskis tantsisime puhast klassikat ja võib-olla natuke neoklassikat.»

Titov leiab, et on rolle, mida on vaja tantsida, ja rolle, mida ise tahaks tantsida. Vanemuises armastas ta oma jutu järgi Mare Tommingase ja Dmitri Hartšenko antud osi.

Eestis on Oleg Titovi arvates teistsugune elurütm kui Venemaal. «Siin ei ole inimeste vahel nii palju elektrit nagu seal,» lausub ta ning lisab: «Praegu naudin vastupidi noorusaastatele pigem väikseid linnu.»

Balletiartisti rõõmsad ja kurvad hetked

Eesti keele õppis balletitantsija oma sõnul ära teisi kuulates ning televiisorist saadete ja filmide subtiitreid jälgides.

Oma kunagist kutsumust ei nimeta Oleg Titov lihtsalt tööks, vaid eluks. «Balletiartistil on oma ilusad ja kurvad hetked. See on natuke teistsugune elu kui teistel — kinnine ja pühendunud. Tantsija elukutse kuulus minu raske, aga huvitava noorusaja juurde.»

Balletiartisti töö kõige rängemaks küljeks peab ta selle lühikest kestust. «Algul tundub, et pensioniaeg on kaugel-kaugel, aga kakskümmend aastat lendab kiiresti.»

Hoolimata sellest et ta oleks suutnud veel balletiartistina esineda, pidi ta Vanemuisest lahkuma. Peagi tehti talle pakkumine asuda tööle Viljandi Ugala teatri liikumisjuhina. «Loomulikult olin ma nõus! See on uus elu, uus etapp.»

Ugalas ootas Oleg Titovi teistsugune töö. Ta on siin liikumisjuht, kes tegeleb ka lavastamise, valgustuse ja muu vajalikuga.

«Ma ei ütle kunagi, et minu töö on see või teine ja rohkem ma ei tee. Me teeme kõike koos, et publikule suuremat elamust pakkuda,» räägib ta.

Tähtsaimaks peab Titov seda, et näitleja, kellele ta hakkab tantsu õpetama, tahaks ise õppida.

«Me õpime terve elu. Iga kohtumine annab meile uusi emotsioone ja mõtteid,» leiab ta.

Enne esietendusi on Titov juba aastaid rahulik. «Võib-olla sellepärast, et tean: olen andnud näitlejatele endast maksimumi ja ma ei saa rohkemat anda, olen tühi. Kõik järgnev sõltub neist.»

Viljandi teatri õhkkonda nimetab ta positiivseks ja soojaks. «Siin on fantastiliselt andekas trupp! Mõtlen vahel, kuidas nad küll oskavad kõike seda teha.»

Oma lavastatud tantsuetendusele «Libahunt» ei oodanud Titov oma ütlemist mööda nii head vastvõttu. «Pärast esietendust järgnes üks üllatus teisele,» tunnistas ta. «Mina kui lavastaja annan näitlejatele täpsed punktid ette, mida nad realiseerivad. Seda on huvitav jälgida. Ma ei ütle kunagi, et see on minu etendus. See on meie etendus.»

Oskab hinnata sõprust ja elu

Ideede vaegust Oleg Titov ei karda. «Minu pea on justkui kompuuter, mis ühel hetkel annab endast märku, ilmutades uue tantsumõtte,» ütleb ta ning lisab naerdes: «Mõnikord on mul selline tunne, et ma oskan kõike. Kahjuks aga on reaalses elus paljugi teistmoodi.»

Teatrist vabal ajal armastab Ugala liikumisjuht sudokusid lahendada, sest see aitab tööst välja lülituda ja puhata.

Väga tähtsal kohal tema elus on sõbrad. «Mul on sõpru, kellele võib toetuda nii heas kui halvas. Võin neile kas või öösel helistada ja muret kurta ning nad kuulavad,» kõneleb ta. Suurepäraseks tegevuseks peab ta ka koos nendega vaikimist.

Titovi arvates on ideaalsed inimesed igavad ning ta tänab jumalat, et tema sõbrad ja tuttavad sellised pole.

Erilise mulje jättis talle kolme aasta tagune reis Itaalia pealinna Rooma, kus ta käis koos Peeter Tammearu ja Peeter Konovaloviga kultuuri nautimas. «Tundus, nagu oleksin kunagi ammu-ammu seal elanud. Iga riik ja linn ei anna selliseid emotsioone.»

Balletti Oleg Titov enam vabal ajal ei harjuta, kuid ta ei ütle ka, et seda hetke, mil ta tahab jälle tantsima hakata, mitte kunagi ei tule. «Ma ootan!» sõnab ta naljatledes.

Hiljuti alanud hooajal tuleb Ugalas välja ka Oleg Titovi lavastus. Küsimuse peale, mida on oodata, vastab ta napilt: «Saladus.»

Oma elu võrdleb Oleg Titov sebraga. «Selline triibuline peakski elu olema. Kui ma ei teaks, mis on must, ei oskaks ma ju valget hinnata,» lausub ta.

Oma suurimaks saavutuseks peab Titov seda, et ta elab ja nii väga elu armastab. «Ma olen õnnelik inimene. Olen eluteel kohtunud väga andekate ja tarkade inimestega, kes annavad mulle palju jõudu. Püüan olla neile vääriline kaaslane.»

ARVAMUS

Katrin Hommik,

sõber,

Jakobsoni kooli balletistuudio juht

Ma tunnen Oleg Titovi juba aastaid. Tutvusin temaga ajal, mil ta tegi Ugalas liikumist ülimenukale rokkooperile «Roheline muna». Jõudsin temaga kokkuleppele, et ta hakkab balletistuudio õpilastele tunde andma.

Oleg on väga hea ja tohutult andekas inimene. Ta on karismaatiline isiksus. Kui ta sisse astub, lööb tuba särama. Ta on ka nõudlik õpetaja, kes ei tee õpetades suurtel ja väikestel õpilastel vahet.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5