Artikkel ilmus 19. septembri «Sakala» paberväljaandes.
Kui tihti peetakse ekspordist kõneldes silmas tööstustoodangut, siis tegelikult on kultuur, sealhulgas eelkõige muusika, see, millega võib saada välismaal majanduslikus mõttes tähelepanuväärseid tulemusi.
Niisuguste edulugude kroonimata kuningas on ilmselt
ABBA. Maailma mõistes võrdlemisi kõrvalisest Skandinaavia nurgast pärit, veidraid kostüüme kandev ansambel võistles edukalt Rootsi majanduse tollase lipulaeva, autokontserni Saab käibega.
Mõistagi ei ole majanduslikud põhjused ainsad, mis viivad muusikud raja taha. Kümnete ajendite hulgas kannustavad neid uued impulsid, igipõline vajadus oma loomingut kellegagi jagada ning saada värskeid laenguid.
Kellelgi pole kahtlust, et andeid Eestis leidub ning kusagil vedeleb raha hunnikus. Paraku ei ole kõik nii lihtne, kui esmapilgul võib paista. Piirid on küll lahti, kuid nende taga ootab halastamatu konkurents. Võistelda tuleb seal sõna otseses mõttes terve maailmaga.
Tähtis võti
Eesti-Ukraina folkbänd Svjata Vatra annab välismaal aastas paarkümmend kontserti. «Colours of Ostrava» Tšehhis, Felzigeti festival Rumeenias, «Positivus» Lätis... Lisaks esinemised Londonis, Pariisis, Moskvas...
Bändi mänedžer Terje Trochynskyi möönab, et maailm on täis häid bände ja valik on suur. «Kõigil oleks justkui võrdne võimalus end promoda ja kokkuleppeid saavutada, kuid tegelikult ei ole see nii,» jutustab ta.
«Svjata Vatra on välja saanud eelkõige tänu isiklikele sidemetele ja usun, et see on tähtsaim võti kõigile. Isegi siis, kui sind ja sinu taset teatakse, ei pruugi tulla häid pakkumisi, kui ei ole taga tugevat management’i või riiklikku toetusorganisatsiooni,» arutleb Terje.
Svjata Vatra liider Ruslan Trochynskyi lisab, et põhimõtteliselt teavad Svjata Vatrat peaaegu kõik Euroopa tähtsamad folk- ja maailmamuusikafestivalide korraldajad, kuid kokkulepped jäävad sageli sündimata, sest napib laiemat toetust. Tihti töötatakse nii, et festival maksab honorari või sõidu, aga teise osa peab bänd leidma saatkondade või oma maa ekspordiorganisatsiooni toel.
«Väga hea näide on soome muusika üldine tuntus ja sealsete artistide tihe esinemine kõikjal maailmas. Põhjus on selles, et neil toimib hästi ekspordiorganisatsioon,» teab Ruslan.
«Meil teeb see liikumine esimesi samme. Saimegi just Antwerpeni ja Pariisi tuuri jaoks Eesti Muusika Ekspordist tuge,» jätkab ta. «Peamine on, et bändile antav toetus ei jääks ühekordseks. Kui ansambel on teinud edusamme, vajab ta edasiminekuks veel tuge, et sähvatus ei jääks ühekordseks.»
Svjata Vatra suhtleb palju saatkondadega ja otsib toetusi, aga ometi on tal mitu mainekat ja põnevat festivali ja showcase’i ära jäänud just raha puudumise tõttu.
Keevaverelised Zetod satuvad piiri taha paar-kolm korda aastas. Setorokkarite viimaste välisvallutustena võib nimetada Soomet ja Poolat ning vastuvõtt oli seal väga soe.
«Piirid on tõesti lahti. Põhimõtteliselt on igal bändil võimalik pakkida asjad bussi ja kihutada mängima Euroopa klubidesse,» arutleb Zetode ninamees Jalmar Vabarna.
«Festivalidele pääseda on keeruline, kuid mõne väiksema klubiga õnnestub ehk läbi rääkida vahendajata. Kõige tõenäolisem on välismaale saada ikka isiklike kontaktide kaudu,» resümeerib ta.
Kriitikutelt kõvasti kiita saanud Mari Kalkun käis suvel koos oma trioga Tšehhis maailmamuusikafestivalil «Folk Holidays» ning Hispaania EBU (European Broadcasting Network) «Folkfestil». Esinemised on teda viinud veel Jaapanisse, Ungarisse, Prantsusmaale, Hispaaniasse ja Inglismaale.
«Välisesinemiste puhul kehtib minu arvates lumepalli reegel: kui oled kuskil esinemas käinud, siis tekib seal uusi kontakte, kutseid ja koostööprojekte,» leiab Mari. «Jaapani plaadifirma Nature Bliss leidis just nii üles minu muusika. Kui käisin Pastacaga Jaapani tuuril, sattus produtsent meie kontserdile ja nüüd on firma mõlemad mu sooloplaadid jaapani versioonis välja andnud. Tundub, et sel talvel seisab jälle ees Jaapani kontserdireis.»
Seni on ta kõikide väliskontsertide puhul ise suhelnud ja korraldustöö teinud ning peab just seda kõige keerulisemaks.
«Esinemine on selle kõrval enamasti puhas lust,» naerab Mari Kalkun. «Välismaal kontserdi korraldamisega kaasneb sadu pisidetaile. Üksi käia on lihtsam. Pillidega lendamine valmistab tublisti närvikõdi, sest paljud lennufirmad ei ole endale veel aru andnud, et eksisteerib rühm inimesi, keda nimetatakse muusikuteks.»
Rikastav kogemus
Miks on esinejal tähtis kodumaalt välja murda? Muusikud kinnitavad kui ühest suust, et Eestis on üks põhjus turu väiksus. Muusikuna äraelamiseks jääb siin publikut väheks, kuid see pole muidugi ainus tõukejõud.
«Loomingulises ja üldse bändi arengu mõttes on huvitav näha, mida teevad teised maailma ansamblid ning kuidas mujal asju korraldatakse. Uus publik annab uut inspiratsiooni, uusi impulsse,» loetleb Ruslan Trochynskyi.
«Meie bänd peab tähtsaks saada värskeid laenguid, et areneda edasi, ega taha jääda siia loorberitele puhkama, öeldes endale, et meid armastatakse niigi. Vähem tähtis pole ka muusiku igipõline vajadus jagada oma loomingut võimalikult suure publikuga,» lisab ta.
Mari Kalkun arvab, et iga muusik ei pea ilmtingimata välismaale pürgima. Mõni asi on oma õiges kohas just Eestis.
«Mina tunnen küll, et teises kultuurikontekstis esinemine annab rikastava kogemuse,» leiab ta ometi. «Tuleb õppida nägema laiemat pilti ja tajuda ennast suure maailma osakesena. Ühtlasi on see enda proovile panek, millega kaasneb põnevus. Eks iga muusik või kultuuritegelane ole ühtlasi Eestit esindav kultuurisaadik ning oleks ju tore, kui kunagi teataks Eestit ka tema kaudu. Arvo Pärt on juba tublisti teed sillutanud.»
Millised on eestlaste trumbid? Olgem ausad, konkurents on metsik.
«Skandinaavia on küll täis muusikalisi projekte, mille puhul eri maade muusikud teevad koos bändi, kuid teist sellist siiski ei ole: põhjamaine ehk eesti torupill ja parmupill ning lõunamaine ukraina tromboon,» kinnitab Terje Trochynskyi Svjata Vatra näite põhjal.
«Omanäolisust hinnatakse alati. Aga peale originaalsuse on tähtis ka kvaliteet: see, kuidas bänd end promob, mismoodi läbirääkimisi peab ja — mis kõige tähtsam —, kuidas festivalidel käitub. Meie lõunamaist lavalist põlemist ning põhjamaist asjaajamise korrektsust hinnatakse väga,» räägib Terje.
«Oleme väike riik. Usume, et maailmas on palju inimesi, kellele meie muusika meeldiks, aga kes ei pruugi meid eri põhjustel kunagi avastada,» arutleb Jalmar Vabarna. «Tundub, et meie väiksus on nii puudus kui trump. Kõik algab siseturust. Eestis on üsna kerge saavutada üleriigiline kuulsus ja välisturu puhul on see, et sind kodumaal kuulatakse, suur argument.»
«Konkurents on tihe nagu globaalmetsale kohane,» möönab Mari Kalkun. «Olen alati pidanud eestlaseks olemist ennekõike suureks eeliseks. Ühtlasi on see pisut eksootiline, sest meid on nii vähe ja olgem ausad, eriti palju Eestist ei teata. Pluss on ka see, et meie kultuuri toetatakse riiklikult päris palju, enamikus riikides see nii ei ole. Mis trumbid meil veel on? Arvan, et töökus, intuitsioon, pikk laulutraditsioon, empaatiavõime ja metsareeglite tundmine.»