Mati Rohtlaanele meeldib reisida ja ta ei pelga ette võtta ka pikemaid otsi. Tänavu suvel käis ta muu hulgas Prantsusmaal Versailles’i lossis. Foto: Erakogu

Kuigi füüsiliselt on Mati kängitsetud ratastooli, pole see takistanud tal täisväärtuslikult elamast. Pärast õnnetust on mees leiba teeninud nii puidutreipingi kui arvutilaua taga. Ta pakub puuetega inimestele veoteenust ja alustas alles hiljuti tegevust toitlustusäris.

Samal ajal on ta mittetulundusühingu Viljandi Ratastooliklubi asutaja ja juhatuse esimees. Ühingu liikmed osalevad mitmesugustel üritustel, viimati käisid nad vaatamas menuka telesaate «Tantsud tähtedega» valmimist. Energilise käitumise ja ettevõtlikkusega on Mati olnud eeskujuks teistele omasugustele ning pälvis tänavu Eesti Puuetega Inimeste Koja tänukirja.

Väljaminekut ei tasu karta

Enamik kõndimisvõime kaotanuid pelgab esialgu ratastoolis teiste inimeste hulka ilmuda. Mati polnud selles osas mingi erand ja vajas korralikku veenmist. «Algul on tunne, et kõik vahivad mind. Tegelikult pole see nii,» kinnitab ta.

Muidugi ei saa mainimata jätta, et aeg, mil Mati ratastooli jäi, erines paljuski praegusest. Esiteks polnud siis terved inimesed invaliididega harjunud ja teiseks ei olnud tänavad ning teenindus- ja kaubandusasutused sugugi ratastoolisõbralikud.

«Kõik on kinni ikkagi inimese enda peas ja jõuga ei saa kedagi välja viia. Igaüks peab selle otsuseni ise jõudma ja kahjuks mõni ei saagi tõrkest üle,» räägib ligi 20 aastat ratastoolis veetnud mees. Matil aitas otsustada mõttekäik, et kui ta ise endaga hakkama ei saa, pole ka elul mõtet.

«Mul on ju käed terved! Ja kui sa näed enda kõrval kedagi, kes on viletsamas seisus, kuid saab mingi asjaga hakkama, tekib trots: kuidas mina ei saa!?» ütleb ta.

Mati usub, et sama mõtet aitab kanda ratastooliklubi. «Nad näevad seal, kuidas teised midagi teevad, ja saavad omavahel kogemusi vahetada.»

Raskeim on tõe taipamise hetk

Kõige raskem hetk pärast õnnetust oli Mati sõnul see, kui ta pidi endale tunnistama, et paranemist ei tule, ja hakkama mõtlema, mis edasi saab. Tal võttis selleni jõudmine kolm aastat. «Algul sa ju ikka loodad ja keegi ei torma sulle ütlema ka, et mingit lootust pole.»

Seesama endale tunnistamise moment võib nii mõnelegi saada saatuslikuks. Üks lööb kõigele käega ja murdub, teine hakkab aga võitlema ja üritab võimalikult täisväärtuslikult elada.

Esimesel kolmel aastal ei suutnud Mati ise külgegi keerata. Ajapikku hakkas ta riidesse panemist proovima ja järgmine etapp oli juba voodist tooli saada. «Eks tulnud endale järjest uusi sihte püstitada.»

Mati pealehakkamisest annab aimu seegi, et 2003. aastal tegi ta kaasa tavalise bussireisi mööda Euroopat ja käis muu hulgas olümpialinna Chamonix’ lähedal 3842 meetri kõrgusel mäetipul. Kõrgemale ratastooliga ei pääse. Hiljem on Mati olnud Prantsuse Rivieras, Pariisis ja mujal Euroopas, tundmata hirmu hakkama saamise ees.

Arvutiõpe tõi muutuse

Pärast voodirežiimilt pääsemist sisustas Mati aega eelkõige treenimisega. Ema juures Kärstnas elades jõudis ta veendumusele, et ainult pensioniga toime ei tule, ning asus tööd otsima. Et puidutöö oli talle juba kooliajal istunud, siis maanduski Mati mitmeks aastaks treipingi taha.

Kui tööd pakkunud mees Kärstnast ära kolis, jäi ta tööta. «See maaelu paistis nii perspektiivitu, et tunnistan ausalt: hakkasin kärakat panema. Kui sa oled harjunud midagi tegema ja ühel hetkel see sult ära võetakse, vajuvadki käed rüppe,» nendib ta. Mingil määral aitas ree peal püsida sport.

Muutus tuli 1999. aastal, kui ta võttis uueks väljakutseks arvutiõppe. Kui praegused noored ei kujuta arvutita kasvamist ettegi, siis Mati puutus sellega esimest korda kokku alles Paide kutsekoolis. Tegelikult oli arvuti liikumispuudega inimesele loogiline valik — ei jää ta ju seal millegagi teistele alla.

Paides veedetud aastaid meenutab Mati ainult hea sõnaga. «Eks ma algul mõelnud ka, et kuidas ma endast tunduvalt nooremate koolipoistega klapin, äkki hakkavad veel narrima, aga kõik oli suurepärane. Vaat et läksid omavahel kaklema, kes saab tooli lükata.»

Mati polnud grupis ainuke omasugune: ratastoolis istus kümnest õppurist tervelt kuus.

Kolme õppeaasta järel oli Mati suutnud arvuti sedavõrd selgeks saada, et 5. oktoobril 2002 asus ta Viljandi raamatukogu värskelt avatud majas tööle AIP-i haldurina. Saatuslikust õnnetusest möödus sel päeval täpselt 15 aastat.

Kunagine vahvlimüüja pakub nüüd grillkana

Nelja aasta järel hakkas arvutitega sehkendamine end ammendama. «Mingit arengut seal ei paistnud ja töö hakkas tasapisi tervise peale. Kui on näha, et töö enam ei lähe, pole mõtet jamada,» usub Mati.

Lisaks täiskohale raamatukogus tegutses ta invabussi juhina ning andis puuetega inimeste kojas arvutikursusi.

Raamatukogus töötades plaanis Mati juba uut äri, mis viis ta toitlustuse juurde. Ta soetas endale spetsiaalse haagise ja hakkas suvistel üritustel grillkanu müüma.

Müügiristsed sai ta Viljandi folgil, edasi tulid üritused mujal Eestis. Järgmisel suvel tahab ta tootevalikut täiendada, sest ainult kana pakkudes jääb hätta.

Kas Mati aga ei karda uue ettevõtmisega kõrbeda, näiteks juhul, kui on vihmane suvi ja üritused kukuvad publiku vähesuse tõttu läbi või jäävad sootuks ära?

«Eks ta ole muidugi omamoodi risk ja raamatukogus oli kindlasti turvalisem istuda. Aga mulle meeldib seda teha, see pakub pinget.»

Tõele au andes tuleb lisada, et Mati oli aktiivne juba enne saatuslikku liiklusõnnetust. Ta oli üks esimesi kooperatiivkaupmehi Viljandis ja müüs Vene aja lõpul tänavanurkadel vahvleid. Hiljem töötas ta mõnda aega EPT-s treileril.

Ei mõtle, mis oleks, kui...

Kus võiks Mati olla praegu juhul, kui saatuslikku kraavisõitu poleks olnud? Kas ta oleks oma ettevõtlikkusega jõudnud sinnasamasse, kus on paljud vahvliküpsetamisega alustanud ärimehed?

«Ei tea, ei oska öelda,» lausub Mati naerdes. «Võib-olla tõesti. Plaan oli autoärisse minna või vahvliäri laiendada. Kui olin pärast õnnetust pikali voodis, mõtlesin elu arenemist jälgides, et näe, sinna oleks küll võinud investeerida, aga raha läheb lihtsalt minust mööda.»

Selle üle, mis oleks võinud ilma õnnetuseta elus teisiti minna, ei mõlguta ta mõtteid enam ammu. «See oleks haiglane. Milleks? Ma ei põe enam. Mul ei ole selleks aegagi!»

Mati elab kaasa krossisõitjale Avo Leokile, kes raske õnnetuse tagajärjel hiljuti samuti ratastooli jäi ning üritab igal juhul sellest olukorrast välja rabelda. «Muidugi tuleb tuttav ette,» tunnistab ta. «Kui mõni siin hädaldab, et kas Leokil on mõtet nii meeletult ravi otsimisele raha kulutada, siis minu arvates on alati mõtet viimse võimaluseni pingutada. Kui sa oled kõik ära proovinud ja lahendust ei leia, on sul hing ikkagi rahul — sa vähemalt tegid, mis suutsid.»

ARVAMUS

Urme Kimmel,

puuetega inimeste nõukoja juht

Mati on oma mustast august väga hästi välja tulnud ja ühiskonda sulandunud. Ratastooliklubi oli tema idee ja tänu sellele julgevad ka teised ratastoolides inimesed välja tulla. Mati suhtumine on väga positiivne ja ta nakatab sellega teisi.

Autosõitu ei karda

Õnnetuse ajal polnud Matil turvavöö kinni. Nüüd ei jäta ta seda kunagi panemata.

«Lendasin autost välja ja kui pilt tagasi tuli, lebasin külmal maakamaral. Ainult üht kätt suutsin liigutada, teist kätt ja jalgu ei tundnud üldse. Lebasin seal oma neli tundi, enne kui üks juhuslikult mööda sõitnud tuttav mu autot märkas ja vaatama tuli,» räägib ta.

Pärast õnnetust oli Mati valmis esimesel võimalusel taas autorooli asuma. «Ema oli küll kategooriliselt vastu, aga minul ei tekkinud mingit tõrget.»

Kui üks Kärstna kooliõpetaja hakkas endale uut autot ostma ja vana Zaporožets üle jäi, ostis Mati selle ära. Emale ta seda ei öelnud. Viis auto klassivenna juurde, ehitas seal vajalikud kangid külge ja sõitis siis koduhoovi. («Sakala»)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5