Nähtu kinnitas veel kord, et neis Euroopa Liidu ja Venemaa vahele jäänud riikides käib kibe võitlus selle nimel, kumma suurvõimu mõtteviis jääb kohalikus poliitikas peale.

See, et praegune Ukraina president Leonid Kutšma erinevalt oma Valgevene ametivennast endale lisaametiaega ei nõudnud, on muidugi positiivne. Ja ega tema välja pakutud uue kandidaadi Viktor Janukovitši isikuomadustele suurt midagi ette heita saa. Tema vastasedki rääkisid, et tegemist olevat suhteliselt ausa inimesega, vaatamata sellele et ta on noorpõlves koguni kaks korda süüalusena kohtukulli ees seisnud.

Kuivõrd Janukovitšit on korduvalt avalikult toetanud Venemaa president Vladimir Putin, on mees muutunud otsekui kogu venemeelsuse sümboliks Ukrainas. Ja sellega ei suuda sisemiselt väga uhke rahvas leppida.

Kiievis ja üldse Lääne-Ukraina aladel on levinud arvamus, et just tänu Venemaa poliitikale on Ukraina tööstus taandarengus, riik ise aga muutunud idanaabri tooraine tagalaks. Seetõttu ma ei imestanudki, kui nägin plakatit, mis teatas suurte tähtedega otsesõnu, et Kiiev on Euroopale lähemal kui Moskva.

Ukraina on Valgevenega võrreldes oluliselt vabama õhustikuga maa. Inimesed on julgemad ega pelga avaldada oma arvamust poliitikast. Kuivõrd maailm on nendele rohkem lahti, on ka ootused suuremad. Presidendikandidaat Viktor Juštšenkole on väga suur osa rahvast rajanud oma usu paremast elust.

Tänaseks on Ukraina rahvas endale kätte võidelnud õiguse teist korda katsetada, kas vabad valimised selles riigis on võimalikud. Ehk teisisõnu: ollakse teelahkmel, mille üks haru viib demokraatia veel nõrkade jälgede kaudu edasi Euroopa poole, teine aga kinnistaks riigi suure Venemaa impeeriumi üheks osaks. Igal juhul tõsiasi, et Ukraina Ülemkohus üldse tihkas äsjaseid presidendivalimisi farsiks tunnistada, näitab selgelt, et bütsantslik ettemääratus selles riigis enam ei toimi.

Valgevenes olid parlamendivalimised teisejärgulised, näiteks puudusid kandidaatide reklaamid ja valimislubadused. Põhirõhk oli referendumil, mis pidi muutma põhiseadust, et Aleksandr Lukašenko võiks presidendiks kandideerida kolmandakski ametiajaks. Ka valimiste päev oli organiseeritud kui suur rahvapidu, mil valimisjaoskondades olid varahommikust peale avatud puhvetid odava viina ja võileibadega ning esinesid kohalikud muusikud.

Tegemist ei olnud demokraatlike valimistega. Tuvastasime mitu rikkumist. Mina ja mu norralasest kolleeg leidsime ühest valimisjaoskonnast kinnipitseerimata valimisurni. Teises oli kasti ava aga nii suur, et sinna võis koos valimissedeliga ka käe küünarnukini sisse toppida.

Paljudes komisjonides ei loetud häälte kogusummat, vaid asuti kohe otsima poolthääli. Mõnest jaoskonnast leiti eelhääletuskastidest pakk poolthäältega bülletääne, millel puudusid kokkumurdmise jäljed. Neid poleks valija sel moel saanud läbi valimiskasti väikese ava sinna kuidagi lasta. Valijaid lausa sunniti eelhääletusele minema: töötajaid töökoha, tudengeid ühiselamukoha kaotuse ähvardusel.

ÜKS KOHALIK imestas, milleks valimine ja referendum, kõik käib ju nagunii nii, nagu Lukašenko ütleb. Valitsuse ja muidugi presidendi tegevuse kritiseerimine on käsitletav laimuna riigi vastu ja toob kaasa kriminaalvastutuse. Prokuratuur ja Valgevene KGB on endiselt kõikvõimsad ja kardetud institutsioonid.

Poliitikast rääkimine toob inimestele silma sellise ärevuse ja soovi teemat vahetada, mida meil ehk mäletavad need, kes on elanud Stalini ajal. Meile öeldi, et on loodud isegi spetsiaalne miilitsagrupp, kelle ülesanne on ettevõtete juhtide kabinettides kontrollida, kas presidendi foto ripub seinal. Kui ei, toob see kaasa rahatrahvi, eraettevõte aga võidakse koguni likvideerida.

Et televisioon ja raadio on riigi omad, tuleb sealt riigi ja presidendi kohta vaid positiivseid uudiseid. Samal ajal ei jäeta kunagi tõrvamata lääneriike, sealhulgas Baltimaid. Isegi Venemaa tegevust kritiseeritakse tihti. Üks vanemapoolne kolhoosnik aga ütles, et tänu presidendile on riigis rahu, poes kaupa ning oma raha eest jõuab vorsti, leiba ja viina osta. Elada võib!

SUURTÖÖSTUS ON Valgevenes erastamata. Masinaehitus annab suurt kasumit, MAZ-i veoautod, Belarusi traktorid, Vitjazi ja Horizondi tüüpi televiisorid on ju meilgi teada.

Maal töötavad endiselt kolhoosid. Viljalõikust riigis juhtis president isiklikult ja nõudis, et kolhoosides peavad olema saunad ööpäev läbi köetud: äkki tahavad masinamehed lõuna ajal või vahetuse lõppedes ihu harida. Kohalikus televisioonis sai näha laialt propageeritud üritust, kus mitukümmend eesrindlikku naismehhanisaatorit sai otse tehasest uue traktori.

Valimispäeva eelõhtul esines helesinisel ekraanil aga noor tudengineiu, kes hardusega hinges jagas teda vallanud tundeid, kui suvisel parimatele õppuritele korraldatud vastuvõtul leidis ta end korraga härra presidendiga isiklikult lõpuvalssi tantsimas.

Ukrainast ja Valgevenest naasnuna on, mille üle mõelda. Julgen öelda veel enam: on põhjust tunda uhkust Eesti üle, kes on valinud teistsuguse tee.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0