Pihlama talu peremees ja kõigi tööde tegija Sander Kannel sõidab uduvihmast hoolimata kõrrepõldu kündma. Belarussi taga on Kvernelandi kolme hõlmaga pöördader. Foto: Peeter Kümmel

«Sander pole kodus, ta künnab,» vastab telefonis noore naise hääl.

«Praegu? Kell on seitse õhtul ja väljas on ammu pime,» imestab küsija.

«Aga traktoril on ju tuled ja maa tahab kündmist,» kostab seesama hääl.

Vastaja pole keegi muu kui 27-aastase talumehe Sander Kandle niisama noor elukaaslane Triinu, kes on ammugi juba harjunud sellega, et kui töö nõuab tegemist, siis Sander selle ka ära teeb, mingu päev kui pikaks tahes.

Triinu Saul ise õpib Tallinna Pedagoogikaülikooli Rakvere kolledžis lasteaia- ja algklasside õpetajaks ning on praegu Viljandi Maagümnaasiumis praktikal.

Sügis vedas alt

«Sügis vedas alt, aga ka suvi polnud suurem asi,» ütleb Pihlama talu noor peremees.

Porgand, punapeet ja kapsas seisid kuu aega ühtviisi, ei mingit kasvamist. Alles sügisel hakkas kapsas pead keerama ja porgand kasvas lõhki.

Vili sirgus tänu vihmarohkusele küll hästi, aga sügis ei lasknud lõikajat põllule. 20 hektarit otra jäigi maha, sest hilisel põlluleminekul ei näinud peremees enam mõtet. Saak, eriti odrasaak, jäi selle võrra kehvemaks ning tulu loodetust väiksemaks.

«Arvasin, et saan tänavu neli tonni kuiva otra hektari pealt,» räägib Sander Kannel sellest, missuguseid lootusi suvised odraväljad talle andsid. Tegelik saak oli poole väiksem. Talinisuga läks paremini: selle saagiks kujunes kolm tonni hektarilt. Rukist maas ei olnudki, sest leivavilja kasvatajaid on alailma nöögitud.

Rapsi kasvatas noor peremees teist aastat ja seda koguni 40 hektaril. Saagiks tuli ligi kaks tonni hektarilt.

Mullu rapsi koristamisega probleeme polnud, tänavu aga küll: see oli puha lamandunud. Pihlama peremees, traktorist, kombainer, autojuht ja sulane ühes isikus õppis ära, kuidas lamandunud raps siiski kätte saada.

«Lähenesin maas olevale viljale teatud nurga alt,» sõnab ta. «Õnneks olid rajuhood selle maha löönud ühes suunas.»

Reedel pani Sander Kannel viimased 27 tonni rapsi koormasse ja saatis Jõgeva maakonda Painkülla Weroli tehastesse. Tal on selle firmaga lepingud ja ta ise kuulub Kesk-Eesti Õlikultuuride Ühistu liikmeskonda.

Uus kuivati on kaugele näha

Nelja aastaga on Pihlama talu õu teise näo saanud. Õigupoolest neli aastat tagasi seda õue polnudki. Siis asus Puiatu asula kõrval talutee ääres vana hall küün, kust 23-aastane peremees oma tuttuue, aga laenurahaga saadud Belarussi välja ajas. Selle küünini viis väike sissetallatud teejupp.

Praegu on toonase teejupi ääres näha kogu talu liikumatu ja liikuv inventar: kuuemeetrise heedriga kombain Don 1500A, vana, kuid vastse väljanägemisega veoauto GAZ-53, millele on kõrgendid peale ehitatud, ja selle kõrval järelkäru; on külvik ja väiketraktor T-25 juurviljatöödeks ning lauavirnad. Vana küün taamal kannab Rootsi punast värvitooni ja on seetõttu kui uus.

Üle kõige troonib aga kõrge punasest plekist kuivati. Seda hakkas peremees rajama tänavu 10. mail. Vundamendi valas ning seinad pani püsti ja katuse peale ehitusfirma Pärlin, tehnoloogilise poole sissepaneku eest hoolitses sugulaste abiga peremees ise. Ja augustikuu lõpul võis kuivati hakata talu vilja vastu võtma. Tänaseks on kõik selle neli punkrit tühjad, sest vili on müüdud.

«Ehitus ja seadmed läksid maksma 1,3 miljonit krooni, sellest summast 40 protsenti saan arengufondidest tagasi,» räägib peremees.

Miks mitte 45 protsenti, nagu noorte talunike puhul ette on nähtud? Sander Kannel on ju alles 27-aastane.

«Aga ma olen juba vana talunik,» naeratab noor mees. «1996. aastal kirjutas vanaisa Oskar Lumi mulle volikirja ja 1997. aastal tegutsesin majas juba kui peremees.»

Eeskirjade järgi antakse suurem toetus nendele noortele, kellel on oma majapidamine olnud kuni viis aastat, olgu nad või neljakümnesed.

Tänavuste investeeringute hulka kuulub kuivati kõrval väetisekülvik. Ilma selle agregaadi ja mullu soetatud taimekaitsepritsita olnuks raske paarisaja hektari suurusel maa-alal ilusat vilja kasvatada.

«Tahan tootmise poole korralikult käima saada,» toonitab Sander Kannel.

Päris oma elamust oma maatükil ta veel ei kõnele. Seni on ta koos elukaaslasega leidnud peavarju isakodust.

Üksainus töömees

«Kuidagi ei jätku kõige jaoks aega,» tõdeb Pihlama talu peremees. Oma sõnul jäi tal tänavu nii mõnigi töö lohakile, sest kuivati ja selle sisemuse kokkupanek nõudis palju aega.

Sander Kannel on püüdnud endale sealtsamast Puiatust abilist leida, on ka kuulutuse lehte pannud. Sealjuures ei ütle ta, et otsib sulast. Ta otsib abilist — sellist inimest, kelle kätte võiks töö usaldada. Mõni on ka proovinud, kuid on nii töökoormust kui vastutust liialt suureks pidanud.

Head abilist on Pihlama tallu vaja juba seetõttu, et õige sageli on selle noorel mehel asja oma valdustest kaugemale — tal on silma muugi elu tarvis.

Juba mitu aastat on Sander Kannel olnud Viljandi Talupidajate Liidu juhatuse liige. Sealjuures peab ta mõistlikuks plaani, et siinsed talupidajate ja tootjate liit paneksid leivad ühte kappi.

Talupidajate liit usaldas tema kätte oma vastse maamõõduriista, niinimetatud GPS-süsteemi pihuarvutiga sarnaneva seadme, mille abil saab täpselt määrata erikujuliste põldude pindala. Toetuste taotlemisel on maa-ala täpsus ülim nõue ning Sander Kannel on valmis teenust osutama.

Sander Kannel kuulub ka Eesti noortalunike ühendusse ning sealgi on ta juhatusse valitud. Noortalunikud on sellest tulenevalt Puiatu seltsimajaski kolm korda koos olnud.

Arvamus

Triinu Saul,
Pihlama talu perenaine

Elu maal on mitmekesine — kunagi pole kahte ühesugust päeva. Tööpäevad on sageli pikad, kuid nende vahel leiame siiski aega enda jaoks ning sõpradega kohtumiseks ja reisimiseks.

Nii toreda ja asjaliku mehega nagu Sander võib maal elada. Ta teeb tööd südamega ja talle meeldib näha oma töö tulemust: tärkavat vilja ja õitsvaid rapsipõlde.

Sandri näol on ikka ja jälle naeratus, kuigi tal on palju raskusi. Ta näeb, et põllumajandusel on tulevikku.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5