Karksi valla kultuurikeskuse juhataja Linda-Maria Arro näitab, et majas on küte ja soe vesi juba sees. Foto: Elmo Riig

Fotograaf on julge mees ja läheb sinna, kuhu vaja. Tema eestvedamisel siseneb «Sakala» kaheliikmeline meeskond Karksi valla kultuurikeskusesse tagauksest.

Tegelikult ei plaani ajakirjanikud midagi halba, vastupidi, keskuse juhataja on nad ise enne avamist kohale kutsunud. Remont käib veel aga täie hooga, nii et peaukse esine meenutab ülesküntud põldu. Parem minna majja ikka puhta jalaga.

Nii väljas kui sees askeldavad töömehed. Kostab klopsimist, saagimist ja kõikvõimalikke muid töiseid hääli. Vaevalt jõuab ajakirjanik esimesi muljeid aduda, kui lähemale astub tunkedes mees, veidi umbusklik ilme näol.

«Kes sina oled?» pärib ta ilma sissejuhatuseta. Mehel on täielik õigus tundmatus isikus selgusele jõuda, sest tegu on ehitaja, aktsiaseltsi Facio Ehitus objektijuhi Olavi Pilguga.

Ekskursioon algab

Asi laheneb rahulikult, sest kohe saabub kultuurikeskuse juhataja Linda-Maria Arro. Tähtsad võtmed on seni veel Olavi Pilgu käes ja temagi tuleb hoonet tutvustama.

Esimene korrus on koht, mis praegu kõige rohkem tööd vajab. Aga see, mis kuhu tuleb, on juba otsustatud.

«Fuajee ei jää lihtsalt fuajeeks, siin hakkame korraldama kunstinäitusi,» ütleb Arro. «Kultuurikeskuse avamisel on siin Marko Mäetamme ja Kaido Ole näitus.»

Keskuse kõige suurem osa on kohe fuajee kõrval asuv saal. Ruum on suur ja kõrge ning siin on parasjagu ametis kõige rohkem töömehi.

«Saalis hakkame pidama kontserte ja teatrietendusi ning koos hakkavad käima huviringid,» kirjeldab Arro olukorda lähemas tulevikus. «Üürime seda ka asutustele pidude või konverentside tarvis.»

Kunagi nõukogude ajal rajama hakatud, kuid siis pooleli jäänud keskusele ehitati täiesti uus osa. Suure saali kõrval paiknev D-kujuline kõrge laega ruum kannab Sinise saali nime.

Praegu viimistlemata ja kõle saal saab edaspidi märksa hubasema miljöö, mis sobib näiteks salongiõhtuteks, aga ka kohtumisteks kultuuritegelastega, noorteõhtuteks ja ringide tööks.

Nagu väike labürint

Ilma saatjata läheks hoones orienteerumine kindlasti raskeks, sest koridore, ruume ja sopikesi on omajagu.

Maja peale on kaks duširuumi kokku kuue dušiga. Kohe nende vastas asub paar ruumi, mis on mõeldud näitlejatele ja teistele esinejatele riietumiseks. Kui taidlejaid külas pole, saavad seal proove teha kohalikud kunstiringid.

Kultuurikeskuses on juba soe vesi ja küte. Esimesele korrusele mõnusalt sooja suurde ruumi on kolinud osa Karksi-Nuia raamatukogust.

Juhataja Mare Torim kinnitab, et tühjana haigutavad riiulid täituvad varsti 26 000 õhema või paksema teosega. Raamatukogus saab sidet pidada kogu ülejäänud maailmaga, selle tarvis pannakse tööle internetiühendusega arvutid.

Siin-seal on veel mõni suurem või väiksem ruum. Oma toa on leidnud näiteks Mulgi Kultuuri Instituut.

Karksi valla kultuurikeskus pole aga tegelikult lihtsalt niisama kultuurimaja. Kogu teise korruse saab enda kätte kohalik võim eesotsas vallavalitsuse ja -volikoguga.

Kui esimesel korrusel hõljub veel tolm ja käib äge toimetamine, siis teine korrus on juba remonditud. Vaja vaid mööbel ja muu tarvilik paika panna.

Enam-vähem sisustatud on praegu ainsana vallavanema sekretäri kabinet, samal ajal kui vallavanema ruum särab veel paljalt nagu püksinööp.

Parasjagu astub läbi vallavolikogu esimees Heino Luik ja näitab, kus tema koha sisse võtab. Seljaga ukse poole istuvatele volikogu liikmetele avaneb aknast ilus loodusvaade. Usutavasti ei hakka see tööd segama.

Kuigi vallavõimu ruumid on uhked, ei ole siin millegagi priisatud. Luik tõdeb, et suurem osa sisustusest tuleb vanast vallamajast.

Veel on teisel korrusel kohvik ja spetsiaalne ruum suitsetajatele. Nagu keskuse juhataja teiste kinnituse saatel aga väidab, suitsetajaid neil ei töötagi.

Tulevik tõuseb tippu

Kultuurikeskuse kaks esimest remonditud korrust hõlmavad enam kui 2000 ruutmeetrit. Aga nagu reklaamifraas ütleks: see ei ole veel kõik!

Objektijuht Olavi Pilk punnib algul pisut vastu, kui soostub siis ja viib ekskursiooni hoone kolmandale ja neljandale korrusele.

Kolmandale korrusele viiva ukse tagant avaneb senisega võrreldes hoopis teine vaatepilt: toores ehitusjärgus maja, vaid aknad on ees.

«See on meie lepingust väljaspool!» kõrvaldab Pilk võimalikud süüdistused remontija aadressil.

Keskuse juhataja Linda-Maria Arro nendib, et kolmas ja neljas korrus jäävad ootama helgemat tulevikku, sest raha praegu pole.

«Aga mis te siin ikka teinud oleksite?» heidab Pilk.

«No küll ikka oleks!» vastab Arro. «Noortele oleks siin ruumi ja tegevust oi kui palju. Aga me oleme kõigile pakkumistele avatud. Hotell, restoran — mida iganes!»

Muide, kohe-kohe kultuurikeskusena sündiv maja oli tühjana seisnud nii kaua, et üks inimene tuli ja tegi endale hoone ainsasse torni pesa. Kui ehitajad majaga tutvusid, oli katusekambri voodi alles magamissoe.

Karksi valla kultuurikeskus pidi algul valmima 1. oktoobriks. Aga eks tähtaegadega ole ikka nii, et need ei kipu paika pidama. Nõnda ka selle maja puhul.

Nüüd on pidulik avamine kavandatud 22. oktoobrile. Kas nii ka läheb? Objektijuht Olavi Pilk muigab, kuid ei vasta midagi.

Keskuse juhataja Linda-Maria Arro kinnitab, et avatakse. Pidulikule üritusele on lubanud tulla ka ministrid Urmas Paet ja Jaan Õunapuu ning Riigikogu esimees Ene Ergma. Raamatukogu peab olema lugejatele avatud juba kaks päeva varem.

Mis seal ikka. Ega avamine tähenda seda, et enam ühtki naela ei tohi seina lüüa. Küll lüüakse, kui vaja.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5