OLLES Heiki Raudlale 1. septembri «Sakalas» ilmunud kohanimeteemalise kirjutise eest siiralt tänulik, ei saa ma siiski kõigi tema seisukohtadega nõustuda.

Pühendusnimed on teatavasti isiku mälestuseks või austuseks pandavad kohanimed, mis selsamal lihtsal põhjusel on ka keeruline ja tundlik teema. Vältimaks eksimusi kohanimeseaduse edaspidisel tõlgendamisel, on põhjust küsimuse juurde tagasi tulla.

Viljandis tõstatatud probleemi peaks vaatama pisut avarama pilguga. Tuleks arvestada, et hea euroopaliku tava kohaselt ei kasutata kohanimedes mingisuguseid tiitleid.

Ma ei näe põhjust, miks peaksid kõnesolevad sõjaväelised tiitlid «kindral» ja «kapten» kujutama erandit. Nende lisamine on pigem kroonulik vene mall või siis lõunamaine ülistav stiil, mis ei sobi kokku Eestile omase põhjamaise lakoonilisusega.

Samuti ei ole meil kombeks pühendusnimedega liialdada. Mõni aeg tagasi, tõsi küll, üllatati kohanimenõukogu plaaniga ristida enamik Suure-Jaani tänavaid tuntud heliloojate, kunstnike ja kirjanike nimedega, kuid õnneks see algatus vaibus.

VÄLTIMAKS niisuguseid liialdusi, on seatud nõue hoiduda pühendusnimede määramisel isikunimede hulgalisest kasutamisest riigi, haldusüksuse ja asustusüksuse piires. Pühendusnimede panek ei tohiks kujuneda reegliks, see peaks olema pigem erand. Üldiselt see nii ka on: Eesti Keele Instituudi kohanimenõukogu andmeil on Eestis ühtekokku ligi 220 isikunimelist tänavat ehk vaid kaks-kolm protsenti tänavate üldarvust.

Selgitust vajab ka isiku eesnime nõue kohanimes, sest Heiki Raudla seisukohad on mõneti eksitavad.

Isiku nimi ehk isikunimi koosnebki teatavasti ees- ja perekonnanimest. Nii tuleb nime kasutada ka kohanimena. Teisiti ei ole üheselt mõistetav, kellega on tegemist. Näiteks on terve hulk sama perekonnanimega pühendusnimelisi tänavaid: Jakob Liivi (Väike-Maarjas) ja Juhan Liivi (Tartus, Elvas ja Viljandis) tänav; Anton Lutsu (Kuressaares), Oskar Lutsu (Palamusel ja Türil) ja Karl Lutsu (Kohtla-Järvel) tänav.

Ilma isiku täisnimeta võib eksiarvamusi tekkida ka sellel pinnal, et tuntud Paul Kerese tänavat peetakse samuti austust väärivale Harald Keresele pühendatuks, Aleksander Ohaka tänavat aga seostatakse hoopis teise kuulsa isiku Valdur Ohakaga jne.

Segaduste vältimiseks on nõutav nii dokumentides, andmekogude aadressandmetes kui avalikul sildil isiku ees- ja perekonnanime või täieliku varjunime kasutamine. Eksitav on väide, et selline nõue on valitsuse täiesti ülearune ning küsitav omalooming.

KÕRVALEPÕIKENA olgu hajutatud ka kartus, et valitsus samas vaimus jätkates varsti tänavanimede asemele võib-olla numbrid paneb. Seda ei luba kohanimeseadus, mis sätestab üheselt: kohanimeks ei või määrata numbrit ega muud mittesõnalist tähist.

Kokkuvõttes väärib Viljandi Linnavolikogu äsjane otsus tunnustust, aga mitte hukkamõistu. Erinevalt Heiki Raudlast loodab kohanimenõukogu, et aasta pärast valitav uus volikogu arukat otsust ei muuda.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0