Jaan Riis leiab, et ta on õnnelik, sest ta saab teha seda, mida tahab. Foto: Elmo Riig

Loodushuvilised on ilmselt kuulnud, kuidas raadios tutvustatakse mõnda Looduse Omnibussi Eesti kaunisse paika viivat retke. Samuti rahvusraamatukogu saalis aset leidvat «Looduse õhtut».

Jaan Riis on inimene, kes need ettevõtmised ellu on kutsunud ning neid organiseerib. Tema korraldab ka võistlust «Looduse Aasta Foto».

Kõigist neist üritustest võtab Riis ise osa. «Tegelikult teen ma neid ikka enda pärast, lootuses, et teistel on samasugune maitse kui minul,» põhjendab ta.

«Olen õnnelik, et saan teha seda, mida ma tahan,» lausub mees ja lisab, et selliste ettevõtmiste ellukutsumiseks peab muidugi julgust olema.

«Kõik, mis on ilus, on natuke ka kreisi,» muheleb Riis ning tunnistab: «Eks ma mõne üritusega ole ikka kõrbenud ka, kuid see käib asja juurde.»

Kuigi Jaan Riisi elukoht on sündimisest saadik olnud Tallinnas, tunneb ta, et tema tõeline kodupaik on Viljandimaal. Seal, kus ta varases lapsepõlves enamiku aega ning hiljem kõik koolivaheajad veetis.

Kui Tallinna sümboliteks pidas ta poisikesena tselluloosikombinaadi lõhna ja kloorist kraanivett, siis Kõpu lähedal vanavanemate kodus olid lehm, karjamaad, suitsuahi ning Öördi järve kalapüügikohad.

Jaan Riis, mis teid Viljandimaaga seob?

Viljandimaalt Kõpust on pärit nii minu ema- kui isapoolne suguselts. Arvestades seda, et inimese emotsionaalne suhtumine maailma ja loodusesse on pärit lapsepõlvest ja kooliajast, olen Viljandimaa külge kõvasti kinni kasvanud.

Juba keskkoolipoisina läksin Tallinnas loodusmajja ning astusin Eesti Looduskaitse Seltsi liikmeks. Ega ma sel ajal ise osanudki arvata, mida edasi teen, õpetajad aga uskusid, et küllap ma geograafiat õppima lähen.

Mõned Viljandi inimesed mäletavad teid ka kui õpetajat.

Pärisõpetaja pole ma tegelikult kunagi olnud, ülikooli ajal olin vaid neli kuud Viljandi 4. keskkoolis praktikal.

Pärast ülikooli lõppu läksin tööle looduskaitse seltsi Tallinna kontorisse, kust võib-olla ongi pärit minu huvi kõikvõimalike ürituste korraldamise vastu. Sain sealt üsna suure tutvus- ja suhtlemisringkonna.

Seejärel olin seitse aastat Tallinna Keskkonnaametis linnaökoloog.

1990. aastate teisel poolel kutsuti mind looduskaitse seltsi tagasi ning kuna olin keskkonnaametist naise võtnud ja leidsin, et ei ole hea, kui perekond ühes asutuses töötab, siis läksingi.

1997. aastal asutasime sõpradega ajakirja «Loodus» — korjasime osaühingu loomiseks vajalikud 20 000 krooni kamba peale kokku.

Kuidas sündisid «Looduse õhtud»?

Hakkasin neid tegema kõrvuti ajakirjatööga 1999. aasta oktoobrist.

Sõpradele tundus minu mõte korraldada üritust igal nädalal hullumeelne: nad ei mõistnud, kust ma küll need teemad ja esinejad võtan ning rahva leian. Kohe esimesest õhtust haarasin aga lisaks looduseinimestele kaasa muusikuid, et tegemist ei oleks kuiva loenguga.

Nüüd võin öelda, et iga hooaja pooltel õhtutel on esinejad olnud inimesed, kes on seal rääkimas käinud igal aastal. Näiteks kui mõnel hooajal jäävad Fred Jüssi või Rein Maran vahele, võivad kuulajad küsida, kas ma olen nendega tülli läinud.

Kas tõesti pole ühtegi väljakuulutatud üritust ära jäänud?

Eelmisel aastal läksin korra riskile. Kutsusin rääkima «National Geographicu» väliseestlasest ajakirjaniku Priit Vesilinnu ning kartes, et kõik huvilised ei mahu saali ära, otsustasin temaga teha kaks seanssi.

Mõtlesin küll, et kuidas ma suudan talle meili teel selgeks teha, et ta kõneleks pärast lennukist mahatulekut kaks korda järjest. Ta võib ju arvata, et oleme siin ogaraks läinud — miks me suuremat saali ei kasuta?

Kõik läks aga plaanikohaselt ning järgmisel päeval sain talle põhjendada, et sellel saalil on oma aura.

Mis tõukas selle kõrvalt organiseerima veel Looduse Omnibussi retki?

«Looduse õhtute» korraldamisel võeti minult mõnikord raadios intervjuu ja nimetati mind loodusemeheks. Siis mõtlesin, et tegelikult olen ma loodusest nii kaugele jäänud, et ei tunne enam Eestitki.

Selliste retkede tegemine on kõige parem võimalus Eestit taas tundma õppida. Olen omnibussiga kõikjale kaasa sõitnud ning seega tuleb mul aastas ratastel umbes sada päeva.

Igal nädalavahetusel viib retk eri kohta ning alati kutsun kaasa ka mõne inimese, kes seda teemat või paika paremini tunneb. Enamasti on väljasõit nii laupäeval kui pühapäeval.

Kuidas tihkate kõiki oma nädalalõppe sõitudele kulutada?

Perele muutuvad nädalalõpud muidugi natuke tühjaks. Selle võrra töötan aga nädala sees natuke lõdvemalt. Talvehooajal, kui on ka «Looduse õhtud», on mul puhkepäev tavaliselt teisipäev.

Hinda küsite nende sõitude eest minimaalselt.

See ei ole tõesti turismiäri. Kui buss on täis, tuleme enam-vähem ots otsaga kokku. Muidugi pean aga nädala sees tööd tegema ja toetajaid juurde otsima.

Kas reisifirmad pahandanud ei ole? Pakute neile ju konkurentsi.

Üldiselt nad ei pahanda. Reisifirmade töötajad ja giidid sõidavad tihti meiega isegi kaasa, et uusi ideid saada.

Kuulutan oma retked ka üsna hilja välja: alles kolm päeva ette. Reisibürood komplekteerivad sõidud ja kasseerivad inimestelt raha tavaliselt varakult.

Nii hilise väljakuulutamise puhul võib ju juhtuda, et retkele ei tulegi rahvast. Kui palju sõite olete pidanud ära jätma?

Olen ühe sõidu ära jätnud, aga mitte rahva puudumise tõttu. Nimelt pidime minema Osmussaarele, kuid laevakapten helistas, et merel on torm ja pole mõtet sadamasse tulla.

On aga juhtunud ka seda, et buss ei tule täis. See läheb siis nii-öelda riskikahjumisse. Sõit sellepärast ära ei jää.

Mõnikord jälle on tulnud kohale kaks, kolm või isegi neli bussitäit rahvast ning maha pole ma samuti kedagi jätnud. Mul on kindel firma, kust saan umbes 20 minutiga lisabussi tellida.

Ja tegelikult käib retkedele ka etteregistreerimine. Nii et enam-vähem tajun ma tavaliselt ikka ära, kui palju mul hommikul rahvast raamatukogu ette oodata on.

Mis see populaarne koht oli, kuhu neli bussitäit inimesi sõita soovis?

Soomaa. See oli mõni aasta tagasi, kui kogu meedia rääkis sealsest üleujutusest, kuid tegelikult seda polnudki. Meile oli vett siis parasjagu: Jõesuu ja Tipu vaheliselt teelt said bussid rahulikult läbi sõita.

Rikkaks niisuguse ettevõtmisega vist küll ei saa. Päris pankrotti pole te samuti läinud.

Kui jõuan toetajaid otsida ning tervis vastu peab, suudan selle korraldamisega edasi tegelda.

Rikkaks niiviisi tõesti ei saa, aga niipea kui sellele üritusele raha lõhn juurde tuleb, pole sel enam mõtet. Praegu olen ju samasugune klubi liige kui teised sõitudel osalejad, ainult selle erinevusega, et mina vastutan. Ma ei ole mingi teenindaja.

Kui asi hakkaks äriks muutuma, tahaksid ka teised, näiteks meedia, mille kaudu ma retkedest praegu tasuta teavitada saan, oma osa tahtma ning sõitude hind tõuseks tunduvalt.

Kas te konkurentsi ei karda?

Ei. Tegelikult ma isegi tahan, et tekiks teisigi analoogseid võimalusi ning mitte ainult Tallinnas, vaid ka näiteks Tartus ja Viljandis.

Eesti peredel on ju erinevad majanduslikud võimalused. Seetõttu peaks neile jääma võimalus käia looduses nii, et see ei tuleks neile kallim kui teatris- või kinoskäik.

Olete küll loodusega lähedane, kuid ikkagi Tallinna elama jäänud. Kas teil sellist kiusatust pole tekkinud, et koliks hoopis ära maale?

Ei oskagi öelda. Kust ma tean, mitu etappi minu elus veel on. Võib-olla tulengi kunagi maale tagasi

Eks ma sõltu natuke ka oma naisest ja temal on töökoht Tallinnas. Vahest on asi aga hoopis selles, et ma ei ole eriline töömees. Maal peab ju tööd ka tegema!

Elukäik

Jaan Riis on sündinud 1958. aasta 3. septembril.

Lõpetanud Tallinnas keskkooli ja õppinud seejärel Tartu Riiklikus Ülikoolis geograafiat.

Töötanud Eesti Looduskaitse Seltsi kontoris ning Tallinna Keskkonnaametis linnaökoloogina.

Praegu on osaühingu «Looduskiri» juhataja ja Eesti Looduskaitse Seltsi juhatuse liige.

Jaan Riis on abielus ning 20- ja 12-aastase poja isa.

Allikas: Jaan Riis

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.71