Hetk proovisaalist: lavastuse peaosalised Anna (Triinu Meriste) ja Karenin (Arvi Mägi). Foto: Elmo Riig

Keskealiste ja vanemate põlvkond mäletab veel Vene filmi, kus peaosi mängisid Tatjana Samoilova ja Vassili Lanovoi. Naissoost publik oli lummatud atraktiivse Lanovoi heast osatäitmisest.

Hiljuti näidati teleris keskpärast seriaali «Anna Karenina», mis nagu enamik ingliskeelsete maade toodangust pani muigama oma Vene elu kujutamisega.

Nüüd siis Ugala ja lavastaja otse Moskvast, varemgi Viljandi teatris töötanud Mihhail Tšumatšenko.

Märgiline teos

Proov on lõppenud. Tšumatšenko, ilmselt pisut väsinud, istub proovisaalis laua taga ning on küsimustele vastates temale omaselt äärmiselt viisakas ja heatahtlik.

««Anna Karenina» on Venemaal märgiline teos, kõik teavad seda. Ma läksin instseneeringu kirjutamisel esialgu vale teed, tegin selle pisut postmodernistliku, tänapäevase Venemaa eluga haakuva. Arutasime asja Peeter Tammearuga. Ta arvas, et on hea jutustada lugu ennast, mitte kajastada seda, mis toimub Venemaal,» räägib ta romaani näidendiks saamisest.

Uus instseneering, mis on tehtud koos nelja inimesega Ugalast, langeb põhijoontes kokku Nemirovitš-Dantšenko lavastusega MHAT-is (Moskva Akadeemiline Kunstiteater) 1937. aastal.

See tähendab, et raamatu kahest armastusliinist — Anna ja Vronski ning Kitty ja Levin — on lavastuses ainult esimene.

Valiku põhjenduseks tsiteerib Tšumatšenko romaani alguslauset: «Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu», ning lisab, et Kitty ja Levini lugu on liikumine õnne poole, Anna lugu on purunemise lugu.

Ei ole tiibadega ingel

Mastaapsesse lavastusse on haaratud peaaegu terve trupp. Vronskit mängib Priit Võigemast, Annat Triinu Meriste, Kareninit vaheldumisi Aivar Tommingas Vanemuisest ja Arvi Mägi.

Ütlen lavastajale midagi, mida ma nüüd, mil olen selle suurepärase romaani värskelt üle lugenud, vist enam ei ütleks: Anna ei ole kuigi sümpaatne.

Mihhail Tšumatšenko arvab, et Anna on meie jutuajamise üks raskemaid teemasid. Tema hinnangul on kaks vene kirjanikku, kellega kohtumine valmistab lausa füüsilist valu ja piina: Dostojevski ja Tolstoi. Erinevus on selles, et Dostojevskil on alati ideede kokkupõrge, Tolstoil füsioloogiate kokkupõrge.

«Kui lugesime koolis «Sõda ja rahu», siis tekkis alati mingi sisemine konflikt noore, kauni ja graatsilise Nataša Rostova ning viimase osa paksu ja oma välimuse lohakile jätnud naise vahel. Poisid, kes olid romaani alguses Rostovasse armunud, nentisid pettunult, kuidas elu on kõik murdnud,» meenutab lavastaja.

««Anna Kareninas» tuleb see murdumine veel rohkem esile, kuigi mitte samasugusel kujul. Rääkida lüürilisest kangelannast ei saa, katse kujutada Annat tiibadega inglina ei õnnestuks kellelgi. Samuti nagu Karenini kirjeldamine läbinisti halva või Vronski kujutamine mõttetu inimesena. Selles ongi Tolstoi keerukus, et iga olukord võib ootamatu pöörde võtta,» arutleb Tšumatšenko.

Ta ei mõista Annat hukka sellepärast, et too on pojast armastuse pärast loobunud. «Pole haruldane, kui vanemad räägivad, et nad ei armasta, isegi ei talu teineteist, kuid elavad koos laste pärast. Kas lastele on seda vaja? Kuidas nad ennast selle keskel tunnevad?»

Midagi pole muutunud

Tšumatšenko tõmbab paralleele tänapäevaga ka selles, kuidas seltskond Annat mehe juurest äratuleku pärast klatšib ja eirab.

«Me räägime, et ühiskond on muutunud. Kas ikka on? Võtame Bill Clintoni ja Monica Lewinsky loo. Mis oli ühiskonnal sellega asja?

Igal maal on oma Clintonid ja Lewinskyd. Venemaal on üldine jututeema Alla Pugatšova ja Filipp Kirkorovi suhted. Kõik tahavad arutada ja osaleda. Ja meie ütleme, et ühiskond ei puutu asjasse, inimesed võivad lahku minna, kui nad tahavad!» nendib lavastaja.

«Kindlasti on ka Eestis selliseid asju. Vaatan telerit ja näen, et siin arutatakse, millise autoga keegi kellegi suvilasse sõitis. No millest me räägime? Kõik on jäänud samaks,» lisab ta.

Lavastuse kunstnik on Aime Unt, kes Tšumatšenko sõnul tabab väga täpselt ajaloolist hõngu, tundeid ja emotsioone.

Nii et oodata võib head psühholoogilist klassikalist draamat. Kuidas lavastaja ja näitlejad sellega hakkama on saanud, näeme peatselt.

Esietendus

Lev Tolstoi, «Anna Karenina». Tõlkijad Selma Holberg ja Ugala loominguline ühendus H. O. P. P.

Lavastaja ja instseneerija Mihhail Tšumatšenko (külalisena Moskvast). Kunstnik Aime Unt (külalisena), muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov.

Osades Triinu Meriste, Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi, Priit Võigemast, Aarne Soro, Hilje Murel, Maria Soomets, Kadri Lepp, Vilma Luik, Tobias Tammearu, Anne-Reet Margiste, Tanel Ingi, Carita Vaikjärv, Jaana Kukk, Ott Aardam, Jaanus Kask, Peeter Jürgens, Anne Valge, Kiiri Tamm, Margus Vaher ja Kata-Riina Luide.

Esietendused on 9. ja 10. detsembril Ugala väikeses saalis.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67