Juba teist aastat järjest kogunesid 22. juunil endise Kaitseliidu ja praeguse Viljandi Muusikakooli hoone ette kolonel Rebase omaksed, sõjakaaslased ja austajad, et tähistada selle suurmehe sünniaastapäeva. Tema sünnipäev on küll jaanipäeval, 24. juunil, aga see on riigipüha, kus iga eestlane soovib olla koos oma perega.

ÜRITUS algas riigihümni laulmisega. Pärast seda kõnelesin mina kui peakorraldaja ja Sakala Sõjameeste Ühingu juhatuse liige. Seejärel võtsid sõna sõjameeste ühingu esimees Harald Mäepalu, Viljandi Linnavolikogu liige Heiki Raudla, Klubi Wiking-Narva president Kaljo Jakobsoo ning vabadusvõitlejad Mart Niklus ja Tiit Madisson.

Kõikide kõnede ühine joon oli Alfons Rebase panuse äramärkimine Eesti vabadusvõitluses ja tema kui harukordse sõjamehe talendi tunnustamine. Koosviibimisele saatis tervituse ainus elusolev Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks, kes halveneva tervise pärast ei saanud kohale tulla.

Kui muusikakooli trepil said kõned peetud, mindi Koidu seltsimajja, kus tollane Sakala Maleva instruktor Alfons Rebane seitsekümmend aastat tagasi oma sünnipäevi pidas. Sinna oli laud kaetud seegi kord.

PEOLAUAS VIIBISID teiste hulgas koloneli õde Astrid ja õetütar Marina Rebane, ristipoeg Toomas Virkus, Sinimägede kangelase Rüütliristi kavaleri Paul Maitla tütar Kai Maitla-Brauer ja paljud idapataljonide ning 20. Grenaderide diviisi võitlejad. Kohal olid ka sõjameeste seltside noorliikmed. Muusikat tegi tuntud pilli- ja laulumees Margus Põldsepp.

20. Grenaderide diviisi juhatuse esimees Kaljo West rääkis peokõnes oma põlvkonna meeste keerulisest elusaatusest ja Sinimägede võitluse tähtsusest ning meenutas meie Teise maailmasõja tunnustatuimat sõjameest Alfons Rebast.

ÜRITUST AUSTAS oma kohalolekuga Albert Erikson, kellest sai 11-aastasena 658. Idapataljoni käskjalg. Poisile õmmeldi tema mõõtude järgi munder ja anti relv. See oli tõeline sõdurielu, kus vihisesid kuulid ja lõhkesid mürsud.

Tookordne väike poiss, kelle elu päästsid Rebase pataljoni võitlejad, meenutas erilise austuse ja soojusega Alfons Rebast, oma sõjaaegset kasuisa. Just Rebane kujundas paljuski tema saatuse, otsides poisile enne Eestist lahkumist kodu oma perekonnatuttava juures.

Alfons Rebase sünniaastapäeva tähistamine läks korda tänu lahkele Koidu seltsimaja personalile. Suur tänu seltsi auliikmele Andres Marandile, kes tegi külalistega ringkäigu maja teisel korrusel muuseumiks kujundatud ruumides.

USUN, ET kõik üritusel osalenud inimesed tunnetasid selle 120-aastase maja erilist aurat. Tegemist on ajaloolise hoonega, mille suure saali lavalaudadel on üles astunud paljud Eesti kultuurikorüfeed. Loodetavasti saab see rahva raha eest ehitatud maja peagi täielikult korda. Nii saaks Viljandi taas rikkamaks ühe soliidse seltskonnapidude ja teiste stiilsete ürituste korraldamise koha võrra.

Kolonel Alfons Rebase sünniaastapäeva tähistamine on kujunenud Viljandile traditsiooniks. Järgmistel aastatel ootaks üritusele rohkem nooremat põlvkonda, sest elavaks ajalooraamatuks olevaid mehi jääb kahjuks iga aastaga aina vähemaks. Aga need, kes minevikku ei mäleta, elavad tulevikuta!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5