Matkaklubi Kuukala liikmetel tuli oma paadid vahepeal kaldale tirida, sest muidu ei oleks nad mööda pääsenud Õhne kanalile ehitatud tammist. Foto: Elmo Riig

Viljandimaa kõige värskem, Rubina looduskaitseala pakkus ühel juuni lõpupäeval üllatuse: keset metsi sõudis kitsukesel Õhne kanalil üksteise järel tervelt seitse kanuud.

Üksteist märgates läksid silmad üllatusest suureks nii veematkajatel kui kanali kõrval kõndivatel inimestel. «Mina näen sellist asja siin esimest korda,» tunnistas Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Paanikse metskonna metsnik Veljo Kask, kes tunneb seda kanti oma töö ja jahimeheks olemise tõttu.

Muigasid ka Tallinna matkaklubi Kuukala liikmed. Kohtumiskohas tuli neil paadid kaldale tirida ja paar meetrit edasi lohistada, sest muidu ei oleks nad mööda pääsenud kanalile ehitatud tammist. Selle on Veisjärve veetaseme tõstmiseks rajanud kohalik entusiast Herbert Sepp.

13-liikmelise seltskonna pealik Taavi Pallas rääkis, et seiklejad tahtsid sõita Veisjärvest Võrtsjärve. Nende plaan oli matkata mööda Õhne jõge, kuid et jõgi on järve juures kinni kasvanud, oli ainus võimalus liikuda mööda kanalit.

Vabalt voolava veega kanal on rajatud eelmise sajandi esimesel poolel ning seda olevat esialgu lausa käsitsi kaevatud. Veljo Kase selgitusel soovisid inimesed kraavi tehes järve alandada ja sellega põhjakaldalt põllumaad juurde võita.

RMK Paanikse metskonna metsaülema kohusetäitja Uudo Sula lisas, et 1960. aastatel on kanalit masinatega süvendatud ning selle kohta oli lausa projekt.

Kaugemal suubub kanal Õhne jõkke, mis kulgeb Viljandimaalt Valgamaale, teeb väikse kaare Lätis ning tuleb siis tiiruga Võrtsjärve tagasi.

«Kaugele need matkalised siit jõuavad, on iseasi,» muigas Veljo Kask kanuusõitjatele järele vaadates.

Metsameeste tõdemusel on Õhne jõe ülem- ja keskjooksul ees mitu vana veskitammi ning seiklejatel võib probleeme tekkida ka piirivalvuritega. Nendega oli matkaliste sõnul ettevõtmine siiski kooskõlastatud.

Raba oli ohus

Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialisti Hille Lapi kinnitusel ei sega ilma suurema lärmita liikuvad kanuusõitjad looduskaitsealal elavate lindude elu.

Rubina looduskaitseala moodustatigi tänavu kevadel põhiliselt haruldaste lindude, loomade ja taimede elupaikade kaitseks. «Tegelikult on selle ala kaitse alla võtmise protsess kestnud juba viis aastat,» rääkis Lapp. Ettepaneku tervikliku ala kaitsmiseks tegi Keskkonnaministeeriumi endine nõunik ja tuntud looduskaitsja Veljo Ranniku.

«Piirkond oli kaevandatavate alade nimekirjas, kuid vääris oma liigilise mitmekesisuse seisukohalt kaitset, eriti just väikesearvuliste esimese ja teise kaitsekategooria linnuliikide osas,» selgitas peaspetsialist.

Kaitsealal on loendatud 80 pesitsevat linnuliiki. Nende hulgas on selliseid ohustatud linde nagu väikepistrik, laululuik, kala- ja merikotkas ning teisigi. Taimedest kasvab seal ohtralt haruldasi käpalisi. Kaitsealal liiguvad karud, põdrad, hundid ja ilvesed ning seal läheduses elavad hirved.

Paljud linnud on oma pesitsemispaigaks valinud Valgamaale jääva Rubina soo. Viljandimaal asuv rabastunud kallastega Veisjärv on neile oluline toitumisala. Sealsel liivaluitel asuv männimets on omakorda sobilik elupaik metsistele, väike-konnakotkale ja teistelegi haruldastele lindudele.

«Oluline on elupaik tervikuna,» rõhutas Hille Lapp. «Selline kompleks väärib säilitamist nii lindude ja loomade elupaigana, haruldaste taimede ja rabamarjade kasvukohana kui olulise komponendina Eesti maastikus.»

Kaitseala paikneb suuremalt jaolt RMK Paanikse metskonna alal, mille vahele jääb ka mõni eramaa.

Looduskaitse peaspetsialist täpsustas, et tegemist on liikide kaitseks moodustatud alaga, seega ei kutsuta inimesi üles seda kasutama puhke- ja turismikohana. Õhne sihtkaitsevööndis on 1. veebruarist 31. augustini kestval pesitsusperioodil kehtestatud liikumiskeeld.

Marjade ja seente korjamist Rubinas ei keelata, sest nende valmimisel on lindude tundlikum pesitsusaeg juba möödas. Samuti ei piirata kalameeste pääsu Veisjärvele. Ainult veekogul skuutritega sõitmist ei kiida Hille Lapp heaks.

Koht kalameestele

Metsnik Veljo Kask lausus, et puhkajad ei tikugi eriti kaitsealale. 480-hektarise Veisjärve kaldad on lõunast ja läänest soostunud ning seetõttu ei pääse autoga sealt veekogu äärde.

Õhne kanali äärt mööda kulgeval teerajal tuli kõndida üle poole kilomeetri, enne kui veeväli paistma hakkas. Seepärast lähevad inimesed ujuma rohkem järve põhjapoolsetelt kallastelt.

«Kes tahab jalgsi matkata, kalal käia ja omaette olla, sellel on väga tore siin telkida,» lisas Kask järve ääres asuvat lõkkekohta silmates.

Metsnik kinnitas, et metsameestel ei ole midagi selle vastu, et see ala kaitse alla võeti. «Majandama ja puitu varuma me siia niikuinii ei tule,» ütles ta rabamändide poole viibates.

Metskonna töötajad olid aga veidi pahased siis, kui nad pärast kaitseala piiride lõplikku kinnitamist avastasid, et üks maatükk on ilma nende teadmata sinna sisse arvestatud. Veljo Kase sõnul on osa sellest kasemets, kus kaitstavaid liike ei ela. «Saame seal küll edasi majandada, kuid piirangutega, ja see teeb tegutsemise kulukamaks,» selgitas Kask. Ta nentis, et Tallinna ametnikud võiksid enne muudatuste tegemist tulla siiski ka kohapeale olukorraga tutvuma.

Samuti võiksid eksperdid ja inventeerijad maakonna alasid uurima tulles metsaülematega ühendust võtta.

Kotkad ja metsised

Kaitstavad linnupesad metsniku sõnul metskonnale lisatööd juurde ei too. «Metskond peab lihtsalt teadma, kus pesad on, sest vastasel juhul võime need majandamise ajal või kogemata hävitada,» selgitas ta.

Veljo Kask teab kõiki väärtuslikke pesi, mis on selles piirkonnas avastatud. Kaitseala Viljandimaa-poolses küljes on kaks asenduspesa kalakotkastele ja üks must-toonekurele.

«Asenduspesa pannakse püsti siis, kui pärispesa on selles kohas hävinud või kui seal on linnu potentsiaalne pesitsuskoht,» selgitas metsnik. Nende paigaldamisega tegeleb mittetulundusühing Kotkaklubi. Veljo Kase teadmist mööda on kolmest tehispesast praegu asustatud üks.

Metsnik on sealsamas metsades jälginud ka metsiste mängu. «Eelmisel aastal palus keskkonnateenistus meil teadaolevad metsiste elukohad läbi käia ja kaardistada ning siis saime jälle uut infot selle kohta, kus neid on ja kus pole,» jutustas ta.

Mullu leidis Kask Rubinast isegi ühe kanakulli pesa, mille spetsialistid üle vaatasid. See võetakse tänavu koos viie teise Viljandimaa kanakulli pesaga püsielupaigana kaitse alla, sest hävimisohus kanakull on alates eelmisest suvest kuulutatud teise kategooria kaitsealuseks liigiks.

Sel kevadel on metsniku arvates sinna piirkonda tekkinud veel üks kanakulli pesa. «Meil ei ole midagi nende pesade kaitsmise vastu, kui spetsialistid seda vajalikuks peavad,» kinnitas Uudo Sula.

«Loodame aga, et toimib ka see süsteem, et kui lind pesa hülgab või hukkub, siis mingi aja pärast võetakse see koht taas operatiivselt kaitse alt välja. Mitte ei juhtuks nii, et pesa on juba kümme aastat tühi, kuid ikkagi kaitse all,» selgitas Sula metsameeste kartusi.

Ta lisas, et looduskaitsjatega neil koostöö siiski toimib.

Hille Lapp kommenteeris, et Kotkaklubi teeb must-toonekure ja kotkaste pesitsusseiret igal aastal. «Loodame ikka, et kotkapere oma vanasse pessa tagasi tuleb või siis taasasustab selle mõni teine kaitsealune liik, näiteks kanakull,» rääkis ta. «Pärast pesapuu tormis murdumist võtab päriskodust ilma jäänud kotkas paremini omaks ikkagi lähedal asuva loodusliku pesa kui tehispesa.» See on üks põhjus, miks nende arvelt maha võtmisega ei kiirustata.

«Raiesoovid, mis on tehtud elaniketa pesapuu ümbruse kohta, vaatame eraldi üle,» lisas looduskaitse peaspetsialist. «Kui pesa viimase 6—7 aasta jooksul ei ole olnud asustatud, koostavad Kotkaklubi eksperdid arvamuse, millega pesa registrist maha kantakse ja seal raie lubatakse.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5