Endla teatri «Rehepapis» jäid meelde teatritudengid (esiplaanil) Sergo Vares (Rehepapp), Nero Urke (Kubjas Hans) ja Ursula Ratasepp (Lumememm). Foto: Ants Liigus

Seda kõige viimast, XXII lendu pole mul erinevalt mitmest eelmisest lennust olnud õnne palju koos mängimas näha. Või siiski: Tallinna Linnateatri lavaaugus mängisid nad möödunud suvel julgelt ja elavalt, lausa bravuurselt George Orwelli «Loomade farmi», mille oli lavale seadnud noor lavastaja Mart Koldits. NO-teatris võis näha Anton Tšehhovi näidendi põhjal tehtud Saša Pepeljajevi tantsulavastust «Kirsiaed», mis andis hea ülevaate XXII lennu moderntantsu mõistmisest. «Kirsiaed» oli valge ja õrn, kuid samal ajal peitus noorte näitlejate mängus ka tumedamaid toone.

Teatritudengeid sai näha veel Eesti Draamateatris William Shakespeare’i «Suveöö unenäos», Tartu Sadamateatris Anne Türnpu «Lemminkäises» ja NO-teatris Anu Lambi lavastatud «Keeleuuenduse kurvis».

Mitu põnevat osatäitmist

Peale selle on mitu tudengit teinud juba meeldejäävaid osi mitmes teatris. Kriipiv ja vägivaldne Martin McDonaghi «Padjamees» NO-teatris surus mällu Sergo Varese, noore idealistliku teatriarmastaja Adolf Rühka osas mängiv Risto Kübar sai Eesti Draamateatris tehtud rolli eest noore näitleja tunnustuse ehk Kristallkingakese ning Laura Peterson moodustab Theatrumi lavastuses «Juveliiri poe ees» nauditava paari Ugala näitleja Ott Aardamiga.

Kuigi huvitavaid rolle ja head koosmängu on pakkunud mitu XXII lennu lavastust, jäi «Rehepapp» meelde eriliselt sooja atmosfääriga. Noortest näitlejatest kumas soojust ja sümpaatiat endi loodud tegelaskujude vastu, olgugi tegelased Kivirähki järgi mitmes mõttes ebameeldivad: kes ahne, kes hoolimatu, kes eriti ropu suuga.

Rütm haaras kaasa

«Rehepapi» maailma libiseda aitas rütm, mis juhatas nagu raamatus sisse uue peatüki. «Enne keskpäeva tuli korraks päike välja,» alustas üks näitleja, kui kõik algul lavale tulid. Sõnakorduste, sõrmenipsude, ühes rütmis astumise, lausa tantsimise abil tekkis võimas, peaaegu muusikaline elamus, mis pani näitlejad ja saalis olijad ühes taktis hingama.

Lavastaja Priit Pedajas on pidanud ühise rütmi saavutamist oluliseks ja kasutanud seda paljudes lavastustes, sealhulgas teatritudengitega tehtutes. XVIII lennu diplomilavastustest meenuvad eelkõige «Lugu valgest varesest» ja «Peiarite õhtunäitus», kus sõna ja liigutuste koosmõjul tekkis võluv ansamblimäng.

«Rehepapis» oli peidus muudki. Kindlasti tuleb öelda tänusõnu dramaturg Taago Tubinale, sest lavastus lausa mängis ennast ise, ilma et oleks tekkinud sõnalisi kadusid.

Heinasaad kui häärber

Pille Jänese kunstnikutöö abil muutusid heinasaod olukorrast olenevalt kirikuks, onniks või mõisahäärberiks ning vana riidekirst lauaks, mille taga sai naabrimehele tütart naiseks pakkuda.

Sergo Varese rehepapp Sander oli muhe mees, kellel oli hüva nõu varnast võtta, ent talle polnud tundmatu ka viha, kui kellelegi ülekohut tehti.

Ereda kujuna tõusis esile Nero Urke mängitud kubjas Hans, kelle romantilistele unistustele Lumememm (Ursula Ratasepp) oma kaunite muinasjuttudega kaasa aitas. Mõtlesin enne etendust huviga, kuidas Lumememme lavastuses on kujutatud, ja tõdesin: Ratasepa lahendus oli ilus, isegi täiuslik. Valgesse lendlevasse, lumepalle meenutavasse kostüümi rüütatud Ratasepp-Lumememm säras, lehvis ning pakatas energiast ja soovist oma kauneid mäletusi teistega jagada.

Nero Urke heledate lehvivate juuste ja otsekui ehmunud olekuga kubjas oleks väärinud paremat saatust kui Vanapagana ohriks langemine, sest oskas panna oma õhkamistele kaasa elama.

Teatritudengite «Rehepapil» võinuks olla palju pikem lavaaeg, sest vaatajaid oleks jätkunud: mitte üksnes kuulsa teose, vaid lummavalt mõjuva lavastuse tõttu. Head teed, XXII lend!

XXII LEND

Mihkel Kabel, Martin Kõiv, Risto Kübar, Lauri Lagle, Tõnn Lamp, Mari-Liis Lill, Markus Luik, Ragne Pekarev, Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Inga Salurand, Veiko Tubin, Nero Urke, Britta Vahur ja Sergo Vares.

Allikas: «Sakala»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5