Laulukooride kasutamine on ainuke sarnane joon, kuid huvitav, sest midagi selletaolist seni nähtud suvelavastustest ei meenu.

Vargamäe lummab iluga

Lauljaid ja koore on laval olnud küll, kuid metsa, publiku silme alt eemale paigutatuna annab koor etendusele uudse tunde ja hingamise. Vargamäe ühendkoor, mis osa ajast ka publikule nähtav oli ja etenduses kaasa mängis, võlus lisaks laulule ingleid meenutavate kostüümidega.

Vargamäele Anton Hansen Tammsaare muuseumi õuele suvelavastust vaatama sattusin kolmandat korda, kuid maastiku ilu mõjus ikka lummavalt. Ilmselgelt on sealne kaunis maastik andnud teatritele suure edumaa, kuid «Tõe ja õiguse» viienda ja esimese osa põhjal vaatajate ette toodud «Vargamäe kuningriik» avaldas ka lavastusena tugevat muljet.

Lavastaja Jaanus Rohumaa on muutnud Urmas Lennuki dramatiseeringu abil Vargamäe elanikud lihast ja luust inimesteks ning liitnud võluvalt mineviku-, oleviku- ja igavikutegelased. Nii nagu on alati võimalik Tammsaare raamatud uuesti kätte võtta, ei ole ka lavastuses surnud tegelased lõplikult surnud, vaid ilmuvad taas elavatena siin ja praegu olijate mälestustesse.

Lavastuses puudus püüd seostada «Tõde ja õigust» tänapäevaga, kuid ometi puudutasid paljud laused ja tsitaadid vaatajat sügavalt. Hea klassika ei aegu. Kuigi eks raamatutest tegevuste, tegelasliinide ja tsitaatide valik või samuti näidata, millisena näeb lavastaja Eesti praegust seisu.

Väike okas jäi hinge sellest, et lavastaja oli mitu korda läinud kergema vastupanu teed ja püüdis suveteatrilisi mõjuva põhjuseta naerutada. Eriti väljendus see koer Pollo (Ago Anderson) puhul, kuigi teisalt oli rääkiva koera lavastusse toomine tõepoolest mõnusalt muigama panev võte.

Arvan, et need, kes lähevad vaatama Tammsaare teoste põhjal valminud lavastust, ei oota lihtlabast naerutamist. Kuid nagu ütlesin, on see pisiasi ning «Vargamäe kuningriigist» jäänud üldmulje oli mõjuv.

Üht või kaht näitlejatööd esile tõsta oleks teiste suhtes ebaaus — kogu näitlejaansambel oli tugev.

Ühe mõisa hääbumise lugu

Keila-Joa mõisas mängib Eesti Draamateater sel suvel Brian Frieli «Kodukohta» Priit Pedajase lavastuses. «Kodukoht» räägib Ballybegi mõisast ja sellega seotud inimeste suhetest suvel 1878.

Olles näinud seal samuti Pedajase lavastatud Frieli «Aristokraate», pidasin «Kodukohta» kahvatuks. Nõrku kohti oli lavastuses mitu ning suurim etteheide on see, et esimene ja teine vaatus oleksid justkui erinevatest lavastustest.

Näitekirjanik Brian Frieli võiks paigutada psühholoogilisse teatrivoolu, kuid just psühholoogilisest sügavusest ja varjatud pingetest jäi esimeses vaatuses puudu.

Peaaegu kõik tegevusliinid olid forsseeritud ja üle mängitud ning seetõttu väsitavad. Ainsana püsis esimese vaatuse algusest teise lõpuni tasakaalus Harriet Toompere (Margaret O’Donnell) ja Guido Kanguri (Christopher Gore) suhe. Selles oli saladusi ja välja ütlemata sõnu, mis viisid lõpuks loomuliku puändini.

Ebausutav suhe

Üsna raske oli uskuda Toompere ja Lauri Lagle (David Gore, Christopheri poeg) armusuhet, sest Lagle ülevoolavalt mängitud Davidit oli tasakaaluka Margaretiga raske kokku kujutada.

Teine vaatus muutus kardinaalselt ning oli huviga jälgitav, kuigi põhikonflikt dr. Richard Gore’i (Jaan Rekkor) ja Con Doherty (Ivo Uukkivi) vahel jäi lavastuslikult lõpuni põhjendamata. Tundub, et siinkohal võis probleem peituda juba algtekstis. Loodetavasti aitab lavastuse sissemängimine vaatuste mõjuvust ühtlustada.

LAVASTUSED

Eesti Draamateatri lavastus Brian Frieli «Kodukoht». Lavastanud Priit Pedajas. Esietendus 7. juunil Keila-Joa mõisas.

Endla ja Rakvere teatri lavastus Anton Hansen Tammsaare «Vargamäe kuningriik». Dramatiseerinud Urmas Lennuk, lavastanud Jaanus Rohumaa. Esietendus 15. juunil Vargamäel Albu vallas.

Allikas: kavalehed

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4