Vihmade tõttu suureks paisunud Vidva oja pakub vaatajatele praegu kauneid vaatepilte. Silla juures asuvale kivile astudes saavad loodusehuvilised kuulata veemühinat otse oja keskel. Foto: Elmo Riig

Silmi sellel ainulaadsel seinareljeefil aga enam pole: kas varingu tagajärjel või mõne pahareti käe läbi on kunstiteos ülevaltpoolt kaela hävinud. Tema kõhule on keegi uljalt kraapinud signatuuri «KEIU».

Sellegipoolest jätab paljandisse tahutud naisekujutis erakordse mulje. Eriti kui mõelda, et see on liivakivis püsinud juba üle 70 aasta.

Õisu jõeoru külje all elava Ella Metsa sõnul on see omapärane taies loodud 1930. aastatel. Tema vanas fotoalbumis on isegi pilt sellest, kuidas reljeef algul välja nägi.

«Neitsi pea on kustunud juba paarkümmend aastat,» teab Ella Mets. «Veekandja neitsi» nime kandva kunstiteose autor on tolleaegne Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilane Elsa Põld.

Esialgu oli see asunud paljandialusest maapinnast viie meetri kõrgusel. Pärast koopasuude varisemist on aga tekkinud võimalus sellele lähemale pääseda. Praegu võib seda kaema laskuda mööda treppi, mille Õisu jõeoru matkaraja tegijad paljandi juurde on ehitanud.

Kuulub maakonna esindusalade hulka

Vihmadest jõudu ammutanud Vidva oja mühiseb oma sängis neitsi traagilisest saatusest hoolimata. Temal pole suurt midagi karta, sest Rimmu ürgoru ilme kaitsmiseks loodi juba 1957. aastal Õisu maastikukaitseala. Kaitstava jõeoru pikkus on 1200 ja laius 300—400 meetrit.

Lisaks jõeorule kuuluvad kaitseala piiridesse veel Õisu mõisapark, järv ja Ariva mets.

Viljandimaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialisti Hille Lapi selgitusel oli ürgoru kaitse alla võtmise eesmärk hoida selle maastiku ilmet. «Tahame, et inimestel oleks ka edaspidi võimalik siin puhata ja loodust nautida,» lausus ta.

«Meie eesmärk ei ole nõlvu võsasse kasvatada. Neil ei tohi aga ka lasta teha suurt raiet, mille tagajärjel tekiks erosioon: pehme pinnas hakkaks ilma seda toetavate puudeta vajuma,» rääkis looduskaitse spetsialist.

«Samuti hoolitseme selle eest, et seda maad tükikeste kaupa ära ei erastataks ning siin liikumist keelavaid eramaa silte üles ei pandaks,» lisas ta.

Spetsialisti kinnitusel on kahtlemata tegemist maakonna ühe esindusalaga.

Esimene puhkepaik sääsekirikus

Kui varem imetlesid orus avanevaid vaateid enamasti vaid looduskaitsjad ja kohalikud, siis viimastel aastatel on hakatud seda kohta laiemalt eksponeerima. Nüüdseks on jõeorus viimasesse etappi jõudnud matkaraja tegemine.

Õisu jõeoru matkaraja ehitus sai alguse 2000. aastal. Esimesed tööd tegi seal Riigimetsa Majandamise Keskuse Õisu metskond, ehitades talgute korras lõigukese laudteed, silla ja oru nõlvale viiva trepi.

Mäe otsa paigaldatud pingil saavad matkajad teha esimese puhkepeatuse. Tuleb ainult mainida, et peaaegu kogu elu Õisus elanud Ella Metsa sõnul on seda kohta juba vanast ajast kutsutud sääsekirikuks...

Edasi on matkaraja korrastamise eest hoolitsenud Halliste vald. Õigemini on vallavalitsus kirjutanud projekte ja korraldanud töid, raha selleks on aga andnud Keskkonnainvesteeringute Keskus.

32 400 krooni eest tehti valmis matkaraja teine etapp: koristati nõlval kulgevale teerajale kukkunud puud, ehitati paljandite juurde viivad trepid, vaateplatvormid, kaks silda üle Vidva oja ning seati kohale pingid. Laudtee on vaid raja alguses.

Praegu on vallavanem Andres Rõigase sõnul pooleli ehituse kolmas ja viimane etapp, mis hõlmab veel ühe rajalõigu korrastamist ja kahe silla paigaldamist. Kokku kujuneb orus tehtavate tööde maksumuseks umbes 100 000 krooni.

«Ega see väga palju vaeva ja jõudu võtnud olegi,» tunnistas vallavanem. «Rohkem on praegu muret sellega, et seda rada tegelikult ei teata — maanteelt ei osuta sinna silti.»

Andres Rõigas avaldas siiski lootust, et varsti saab viit püsti.

Olgu öeldud, et matkarajale pääseb kõige paremini Õisu mõisa juurest.

Viljandi poolt tulija peab pärast mõisaväravast möödumist keerama kõigepealt paremale, hiljem aga Õisu jõeoru sildi juurest vasakule metsateele.

Atraktiivsust on matkarajal küllaga.

Selle esimene osa kulgeb ürgoru nõlval, mille kõrgus on kuni 20 meetrit. Teerajaäärsed põlispuud on kunagi ilmselt istutatud — sellest annavad tunnistust nende vanus ja kasvamise regulaarsus. Ilmselt on jõeorg eelmise sajandi algul olnud osa mõisapargist.

Nõlva alumine osa on allikaline ja soine.

Koopas elasid rebasekutsikad

Erilise väärtuse annavad orule 8—14 meetri kõrgused punase liivakivi paljandid, millest ühesse ongi kraabitud «Veekandja neitsi».

Suurima paljandi alumises osas on näha koobas. Legend räägib, et seal varjasid end sõdade ajal mõisatöölised ning koopast läks maa-alune käik 400 meetri kaugusele põllule.

Kas sel jutul ka tõepõhi all on, ei osanud Hille Lapp öelda. Kindlasti aga on neid vee uuristatud süvikuid koduks pidanud rebased.

«Ükskord istusin siin vaikselt ja äkki kuulsin, et keegi uriseb,» meenutas Lapp. «Vaatasin siis, et koopast tuleb välja kaks rebasekutsikat. Ise hästi tillukesed, aga vahtisid mulle vapralt otsa, kõrvad püsti. Alati tulevad nad mulle silme ette, kui siia satun!»

Praegu, kui paljandi juurde on pandud pink ja sinna viib trepp, on rebased endale arvatavasti mõne teise uru otsinud.

Vaht meenutab oktoobrikuist lund

Inimeste külaskäikudest annavad selles kohas tunnistust arvukad liivakivisse kraabitud kritseldused.

«Positiivne on aga see, et võib-olla looduskaitse tähtsustamise tõttu ei ole ma paljanditel viimasel ajal enam värskeid nimesid näinud,» lausus Lapp.

Oru nõlvalt avanevat kaunist vaadet saab eriti hästi silmitseda piiretega platvormilt. Sealt otse edasi kõndides jõuab lõpuks välja paisjärve ning selle ääres asuva ujumiskoha ja lõkkeplatsi juurde.

Kui matkajal järve äärde minemise soovi pole, võib ta orus minna üle silla Vidva oja teisele kaldale. Sealt keerab tee Õisu poole tagasi, kulgedes madalamal tasapinnal. Nüüd avaneb seiklejal võimalus vaadelda kõiki liivakivi paljandeid alt ülespoole.

Oru teine nõlv hakkab tõusma alles sadakond meetrit kaugemal.

Silla juures asub ka suur kivi, millele astudes saab veemühinat kuulata otse oja keskel. Kalda ääres kogub vee mässamisest tekkiv vaht end aga hunnikusse ja sädeleb nagu oktoobrikuine lumi.

Kahjuks võis sellel kaunil oktoobripäeval Õisu jõeorus näha ka ühte kurvastavat vaatepilti: kahel matkaraja ääres oleval istepingil vedelesid vettinud ajalehed, maas aga krõpsupakid ja plastpudelid. Kellelgi oli jätkunud soovi kaunist jõeoru loodust küll nautida, kuid mitte seda hoida.

Külastajate tarbeks mõeldud prügikast asub nimetatud kohast vaid mõne meetri kaugusel.

Arvamus

Andres Rõigas,
Halliste vallavanem

Õisu jõeoru matkarajast tuleb arendada objekt, millest ei saa tulevikus üle ega ümber. See peab olema kogu Õisu mõisa ja vallas tegutsevate turismiettevõtete loogiline lisand: et vot, meil on siin ka matkarada, mis oma väiksel pindalal on täis kontraste!

Kõige olulisem on praegu saada maanteele silt, mis annaks teada, et siin selline koht on.

Kohalikud inimesed ja ekskursioonid käivad siin tegelikult juba praegugi. Rohkem tullakse aga Õisu mõisa vaatama, mis on muidugi samuti tore.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5